Marie Arana, "American Chica: Two Worlds, One Childhood"

Tegemist ei ole küll eestikeelse lugemisvaraga, aga mind lihtsalt hämmastas üdini, kuidas üks ameerika vanakraamipoest poolmuidu saadud ja maale vihmase ilma lugemiseks viidud raamat suutis tabada midagi väga suurt, sügavat ja igavest ning samas ka hetkel ülimalt aktuaalset minus... Alguses oli suur eelarvamus ja ei saanud kuidagi vedama, pärast istusin kella kolmeni öösel, ei saanud raamatut kuidagi enne lõppu käest panna.
Autor on peruu-usa segaabielust sündinud naisterahvas, kes on kirja pannud oma lapsepõlvemälestused Peruus ja USAs kasvamisest ja visandanud ka oma vanemate keerulise armastuse-abielu loo. Ta on osanud panna kirja, mis tunne on olla sündinud segaperes - kui sa ei ole kummaski (üheski) riigis "oma", kui igal pool märgatakse su ebatavalist kõnepruuki või aktsenti, teistsugust käitumist, harjumatut emotsionaalset laadi... ja kuidas loodetavasti ühel päeval saad aru, et see ongi sinu rikkus - sa ei pea valima, kumba vanemat/keelt/kodumaad/kultuuri eelistada või rohkem omaks pidada, sinu rikkus ongi just see, et sul on neid kaks, seega oled justkui poole rikkam kui need, kes su veidrustele näpuga näitavad :)

Teine pool on siis autori vanemate suhted. Kummaline oli, kuidas kaks niivõrd kardinaalselt erinevat inimest üldse kokku said ja pere lõid - võite ise ette kujutada ameerikalikku ratastel eluviisi, kus sugulased on üle riigi laiali ja ei pruugi elus rohkem kohtudagi, ja teisalt ladina-ameerika familiat, kus ema on ka oma laste perekondade pea, käiakse vähemalt korra nädalas vanemate juures külas ja perekond on kõige-kõige tähtsam. Naljakas ja iseloomulik seik oli, et peruulasest mehe sugulased olid aastaid eksiarvamusel minia neiupõlvenime suhtes ja ka peigmees sai alles registreerimise ajal teada, et tema väljavalitul oli nii mõnigi abielu juba selja taga. Prooviti kordamööda ühes ja teises riigis elada, tulid vaen sugulastega, alkohol ja peretülid, kuni lõpuks naine lastega USAsse kolis (loomulikult omaenda vanematest võimalikult kaugele) ja endale töö leidis (1950-60 aastatel), mees aga mõne aja pärast järjest pikemaid tööotsi Lõuna-Ameerikas tegi. Ja kummalisel kumbel püsis selline liit sugulaste ennustuste vastaselt üle viiekümne aasta, ilma et armastus oleks närtsinud, lõplikult lahku mindud või uusi perekondi soetatud. Võib-olla vahel on tõesti vaja teineteisele rohkem ruumi anda... iseasi, kas see rohkem just terve mandri jagu peab olema :)

Kelles tärkas huvi, siis laenan hea meelega välja!

Soovitatud raamatud, mida ei ole jõudnud lugeda

Sõbrannad on soovitanud, ei ole veel laenutanud. Siia võiks lisada ka Fritz Riemann "Võime armastada", mis on Lu raamat ja jäi pooleli, kuna tekitas minus sellist ängi ja lootusetuse tunnet, et ei suutnud rohkem. Ju siis ei olnud lugemiseks aeg veel küps.

Adele Faber "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid"

Clarissa Pinkola Estes "Naised, kes jooksevad huntidega : müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist"

Pia Mellody "Kaassõltuvus : mis on kaassõltuvus, kust see tuleb ja kuidas see meie elu pea peale pöörab"

David Deida "Sinine tõde : elu ja surma ning armastuse ja seksi vaimne teejuht"

Oskar Lõvi 'Kolm naist: Alma'

Sõjaaegse Eesti tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892-1977) perekonna- ja ajaloolise triloogia esimene osa. Peamiselt käsitletakse raamatus peategelase suhteid naistega, kuid samas visandatakse sündmuste põnev ajalooline taust.
(raamatu tagakaanelt)

'Ütle, kas siis, kui ma tookord sinu juurde Turkestani tulin, kas sa armastasid siis Almat?' küsis Anne.
'Armastasin küll,' vastasin.
'Aga sa võtsid mind ometi vastu.'
'Seda küll, Anne.'
'Nüüd oleme mees ja naine, oleme juba aastaid koos elanud ja teineteisega hästi sobinud - nüüd korraga ei saa sina mind enam vastu võtta. Ütle, Jean, mida see tähendab?'
'Ütlen ausalt, et ma ei tea isegi, mida see tähendab,' vastasin kahetsedes.
(lk 255)

Väärt lugemine igale lahutajale. Imeline oskus oma abikaasat vabaks anda. Samas raamatu alguses autori eluloos on laused '1927. aastal tuli ta tagasi Eestisse. Samal aastal lahutas ta abikaasast, kes polnud kohanenud eluga Eestis ja elas Pariisis.' Et kui mees leiab kodumaal taas noorpõlvearmastuse ja seaduslik abikaasa olukorrast taandub, siis ajalookirjutajad sõnastavad selle 'ei kohanenud eluga Eestis'. Selline ajalugu...
(Katrini kommentaar)