Jesper Juul, ""Ei" ütlemise kunst. Kuidas öelda oma lapsele kindel "ei" armastaval viisil"

http://raamatud.print.ee/?sisu=6&raamat=121

Tõesti, "ei" ütlemisega on ilmselt paljudel meist raskusi, eriti lähedaste ja tähtsate või siis väga autoriteetsete inimeste puhul. Jesper Juul nimetab "ei" ütlemist meelega kunstiks. Ilmselt sellepärast, et see ei tule lihtsalt ja loomulikult, me tahame ju nii kangesti olla head ja teha head, anda lastele kõik ning võimaldada neile parem elu, kui ehk meil endil lapsepõlves oli... Aga paradoksaalsel kombel väidab Juul, et südamest tulev "jah" on võimalik öelda vaid siis, kui tunneme, et meil on vabadus öelda "ei". Kas pole loogiline? Ja miks me ei võiks õpetadagi lastele oskust olla siiras ja aus ning öelda seda, mida nad mõtlevad (seda me ju neilt tegelikult nõuamegi), olles neile selles ise esimeseks ja kõige paremaks eeskujuks?

Harriet Lerner, "Vihatants"

Üks ülimalt asjalik käsiraamat sellele, kes on teadvustanud oma vihatunded teiste inimeste suhtes ning tahab õppida leidma oma tunnete tegelikke põhjusi ja suhtlema uut moodi, väljendades oma tõelisi
tundeid ja mõtteid. Saab lugeda ja mõista, kuidas me vahel ise kõige enam muutustele vastu seisame ja juurdunud suhtemustreid elus hoiame, sest teisiti on hirmutav ja harjumatu ning ehk ka oht suhte purunemiseks... Minu jaoks tundusid kõige väärtuslikumad konkreetsed elulised näited, kuidas see vanade mustrite alleshoidmine välja võiks näha, ja ka need näited, kuidas teha teisiti - mitte lasta end suhtekolmnurka tõmmata, mitte minna kaasa kellegi tagarääkimisega, jääda endale kindlaks. Kui endal ei tule pähe, mida öelda, siis siit saab hakatuseks vägagi lihtsad näidislaused.