 |
| http://raamatud.print.ee/?sisu=6&raamat=121 |
Tõesti, "ei" ütlemisega on ilmselt paljudel meist raskusi, eriti lähedaste ja tähtsate või siis väga autoriteetsete inimeste puhul. Jesper Juul nimetab "ei" ütlemist meelega kunstiks. Ilmselt sellepärast, et see ei tule lihtsalt ja loomulikult, me tahame ju nii kangesti olla head ja teha head, anda lastele kõik ning võimaldada neile parem elu, kui ehk meil endil lapsepõlves oli... Aga paradoksaalsel kombel väidab Juul, et südamest tulev "jah" on võimalik öelda vaid siis, kui tunneme, et meil on vabadus öelda "ei". Kas pole loogiline? Ja miks me ei võiks õpetadagi lastele oskust olla siiras ja aus ning öelda seda, mida nad mõtlevad (seda me ju neilt tegelikult nõuamegi), olles neile selles ise esimeseks ja kõige paremaks eeskujuks?
