Lõik raamatust
"See on see igavene dilemma sünnitusel, kas päästa naine või laps, mis tegelikult pole dilemma, sest kõik teame, mis otsus tehakse - alati päästetakse laps. Naise elu ei ole sel hetkel lapse omast väärtuslikum, sest naine on juba täitnud oma ülima kohuse, oma põhiülesande - sünnitada, järglasi tuua! Ja kui mõni meist ütleb, et ta enda keha ja elu on tähtsam, siis on ta egoist. Poolnaine, sest levinud arvamuse kohaselt pole sünnitanud naisterahvas õige naine. Naine, kes tahab olla keegi iseenda, oma iseloomu, oskuste, talendi pärast, on mingi väärastunud inimene, sest naise funktsioon ja identiteet on seostunud sajandeid kellegi teisega: kellegi ema, tütar, abikaasa, õde. Mitte kunagi ise, ikka seoses teisega. Ja need, kes tahavad olla ise oma elu, keha, mõtete ja otsuste perenaised, mitte kellegi teise satelliidid, nemad on koletised."
Lisaks läbivale naiste õiguste teemale teeb autor läbilõike tänapäeva Hispaania ühiskonnast.
Kas teate, mis on skvott? Vahemeredieet?
Pean ütlema, et minu jaoks oli see raamat mõnevõrra pettumuseks. Ütleme nii, et selle pisut agressiivne toon lasi hetkeks aimata, mis tunne on olla eesti mees :) Muidu olen autori kirjutisi alati huvi ja poolehoiuga lugenud.
ReplyDeleteAh jaa - kõige tähtsamast unustasin muidugi kirjutada. On nii tänuväärne, et keegi on võtnud kirjutada, kuidas ta päriselt jättiski maha mitterahuldava karjääri ja elukorralduse ning läks otsima õnne ja iseennast. Sellest me ju kõik (naised?) unistame, aga kui paljud meist reaalsete sammudeni jõuavad?
ReplyDeleteMaria, arvatavasti see kõige jätmine ja iseenda otsima minek väliselt ilusa ja rahuldava elu juurest on minu jaoks seik, miks mulle meeldisid ka minu-sarja Aili Ilison-Cruz´i "Minu Austraalia" ja Liis Kängsepp´i "Minu Argentiina". Nende naiste minemist ümbritsevad tihti ei mõista. Naise kõhutunne ja intuitsioon on tihtipeale just see kõige õigem suunanäitaja.
ReplyDelete