See raamat tuli minu juurde hetkel, kui olin tegelikult võtnud endale kohustuse hoopis midagi muud läbi lugeda. Aga juba esimestest ridadest sain nii võimsa elamuse, et lugemise järjekord loksus iseenesest paika.Pean tunnistama, et kogesin lugemise ajal tugevalt väga kummalisi ja konkreetselt eristuvaid ning järjest teisenevaid staadiume, umbes taoliselt nagu kirjeldatakse leinaprotsessi :-) Kõigepealt oli tunne: "Ei istu päriselt mees ja naine kuu aega kodus teineteisele kirju kirjutades!" Siis tuli: "Kui NÕME!" ja sellest hakkas pisitasa kooruma: "kuidas on üldse võimalik, et kaks inimest julgevad püüda teineteisega kirjades nii otsekohesed ja avameelsed olla, ilma et kardaks ja häbeneks end halvast küljest näidata?". Ja siis juba muidugi : "Tahan ka!!!". Minu meelest on see üle pika-pika aja kõige ilusam, puhtam ja siiram armastuslugu päris elust. Midagi ei ole ilustatud, kedagi ei süüdistata. Võimalikult varju on jäetud teised lähedased inimesed, kes ehk ei sooviks avalikkuse ette astuda. See on nende kahe inimese teekond kõigepealt iseendani, siis läbi eluraskuste, kõhkluste, (enese)süüdistuste, valu ja hukkamõistu teineteiseni ja siis selline mõnus kõrvuti kulgemine, mille poole tahaks isegi püüelda. Valusad kogemused ja kasvamine on toodud pinna alt nähtavale. Miks ma olen selline, nagu ma olen? Kui palju vastutavad selle eest minu vanemad, minu kaasa, ja kas nad on süüdi? Mis saab siis, kui seisan teelahkmel ja kõik, mida olen uskunud ja õigeks pidanud, laguneb laiali, vajub kokku, kui tunnen, et olen hulluks minemas?
No comments:
Post a Comment