Raamat "Nutt ja jonnihood: kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla" on minu arvates fenomenaalne! Isiklikus elus praktiseeritud ühe lapsega ja minu meelest toimib. Muidugi huvitav koht on see, et kuidas imetamine on lapse tunnete vaigistamine (ise lahendasin asja nii, et kui titt oli ikka tunnike tagasi korralikult söönud, siis leidsin, et nüüd on nutuaeg).
Ja jällegi kõnetas mind raamatu see peatükk, kus räägiti nutvat last hoidva lapsevanema tekkivatest tunnetest. Tõdemus: kui iseendaga sõber ei ole, ennast piisavalt ei tunne, ei pruugigi asi kohe välja kukkuda. Lapsevanem peab ise olema sel hetkel kohalolev, armastav, rahulik. Kui tekivad nt viha, hirm vms, siis ei maksa jätkata.
Mulle oli proovimiseks innustavaks ka raamatu lõpus olevad lapsevanemate tagasisidekirjad.
ReplyDeleteMinu jaoks tuli see raamat ka väga õigel hetkel, Helen oli siis vist just lasteaeda läinud ja tekkisid esimesed kohanemisraskused. Minu jaoks see imetamise peatükk oli ka väga vastuoluline, sest Helen oli suur tissisõltlane olnud, ma ei pidanud autori lähenemist õigeks. Ei tea ju, kuidas tema ümbruskonnas üldse imetamisse suhtutakse/suhtuti. Muidu see koht kõlab natukene nagu kõik need unekoolid ja muu sarnane "dresseerimine", et näe - laps manipuleerib teiega ja see tuleb otsustavalt lõpetada. Aga minu jaoks see ei tee ülejäänud osa raamatust vähem väärtuslikuks ja mingil hetkel oli mul sealt ammutatud teadmistest väga kasu.
ReplyDelete