Siia võiks kommenteerida raamatut "Jutustada inimesi". Ise alles alustasin selle lugemist, ja kuna Lu hoiatas, et see ei ole mitte lihtne lugemine, siis ei julge veel väga arvamust avaldada. Aga juba praegu on näha, et tuleb pidevalt tagasi minna ja uuesti kõike ja lehekülgi üle lugeda, et seosed tekiksid. Kahju, et see ei ole minu enda raamat, kogu aeg tahaks midagi alla kriipsutada ja kommentaare juurde kirjutada... mul on seda elus vist ainult paaril korral juhtunud, aga seekord eriti tugevasti! Lu, ma kleebin Su raamatu väikseid kollaseid pabereid täis nagu siili! ;)
Ma saan Sinust täiesti aru. :) Ma ise loen sealt igal järgmisel lugemiskorral välja aina uusi ja uusi seoseid. See ongi selline raamat, kus on väga palju kihte, aga millised kihid kellele nähtavaks saavad või milliseid mõtteid need tekitavad, sõltub väga palju sellest, milline on lugeja haridus, elukogemus, tähelepanelikkus, loogiline ja kujundlik mõtlemine jne. Iga kord sellele raamatule mõeldes ma imestan, kuidas keegi üldse on suutnud sellise asja kirja panna. Nii tahaks teada, mida ta ise kirjutades silme ees nägi ja millised seoses tema enda peas ringi sibasid!
ReplyDeleteLu
Mulle tundub, et ma leidsin sellest raamatust väga tähtsa koha, mis annab mingis mõttes võtme kogu raamatu mõistmiseks, või vähemalt näitab teeotsa kätte (ja seletab ka, kuidas raamatut lugeda võiks). See oli tegelikult üsna alguses (lk 55), aga tagasi mõeldes tundub üha enam, et see oli vähemalt siiani pea kõige olulisem koht:
ReplyDelete"...sügavuses otsida... on kasutu. Peab ära ootama ja jääma kindlaks veendumusele, et MUSTER (minu rõhutus - MK) on olemas, ka siis, kui seistakse silmitsi kõige kaootilisemate ja vastakamate nähtustega. Sügavamat tõde pole meie jaoks olemas."
See ja ka veel üks tsitaat (lk 145):
"...pildiloto segamini kaardid...Asjad, mida ei saa kuidagi kokku siduda, millest ei saa iialgi mingit lugu,"
mõlemad haakuvad huvitavalt Margaret Atwoodi romaani "Alias Grace" lapiteki-motiiviga ja lugude jutustamisega, millest ma kirjutasin oma bakatöö :)
Hästi tähtis ongi jutustamine, läbi selle tekivad inimesed ja lood ja hakkavad pärast oma elu elama. Aga kui kannatlikult lugeda, siis hakkab tõesti tasapisi laiem pilt, muster, lahti kooruma.
Aaa, ja veel meeldis mulle tohutult koht, kus üks tegelane seisis silmitsi iseenda noorema "minaga" ja mis sellest siis välja tuli (lk 71):
ReplyDeleteTa noorem ise hakkas talle, keskeale lähenevale Isabelile, üha enam närvidele käima ja muutus peagi talumatuks. Samal ajal sai talle selgeks, et ta polnud neid lahutava kahekümne aasta jooksul arenenud naiseks, kes ta olla tahtis, sest ta oli enesega alati rahul olnud.... Ning ta nägi, et aeg oli talle head teinud... Kui ta oli enesega kolm nädalat koos elanud, sai talle küllalt ning ta läks kodunt minema."
Mulle tundub, et see on midagi, mis võiks paljudele kolme-neljakümne vahel naistele kõneleda...