Minu jaoks on olnud tema teosed suureks toeks lapsevanemana - sain näiteks aru, kui tähtis on lapsele piire seada, kuna see tekitab temas turvatunnet, ning ka seda, et miks mina neid piire ei sea. Kommentaaridesse panin mõned enda jaoks olulised katked raamatutest "Olla lapsevanem" ja "Teadja".
"Olla lapsevanem" küsib hästi teravaid küsimusi ja tõstatab eelkõige vastutuse küsimuse - kes vastutab lapse kasvatamise eest, kas lapsevanem, ühiskond, omavalitsus-riik (lasteaed-kool) või veel keegi kolmas? Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et iga rida ja lehekülg on just mulle kirjutatud, et ma näeksin ja saaksin aru, et minu laste eest ei vastuta mitte keegi muu kui mina ise - mina otsustan ja vastutan.
"Teadja"
ReplyDelete"Teadja" oli üle ootuste põnevalt kirjutatud, nii et kui selle ühel laupäeval raamatukogust tõin, oli esimese õhtuga pool loetud. Ja teisipäevaks läbi. Minu meelest Hellsten kirjutab väga hästi, kaasahaaravalt, põnevalt. Kuigi teema on ju väga valus ja otse küsitud, eks ole?
Peamised märksõnad minu jaoks sellest raamatust on tänulikkus ja iseolemine. Ning nende kodumaja vaikuseruum (autor nimetab seda Noa laevaks), kus nad käisid abikaasaga lihtsalt vaikust kuulamas ja sellega olemas ning kus koos teadjaga sai autor tohutu emotsionaalse kogemuse (sai isa õnnistuse).
-Hing ja keha ja vaim on üks. Kui jääd haigeks, võid oma keha tänada, et ta annab Sulle märku, et miski ei ole tasakaalus.
-Häbitunne on armastuse puudus. Kes ennast armastab, ei tunne häbi.
-Olemine on jõud. See ei tähenda jõudeolemist, laisklemist, vaid kõigi meeltega teadvustatud ärkvelolemist.
-Aeg on illusioon.
-Elu on loomine, sa lood tõelisust, sa suudad seda. Elu on protsess ning protsess on olulisem kui lõpptulemus.
ja loomulikult raamatu keskne nn mäejutlus, mida ei ole võimalik ümber jutustada, vaid seda peab ise lugema!
kohalolekust
ReplyDeleteTommy Hellsten "olla lapsevanem"
Sarnaselt Tolle'ga leiab autor, et tehes iga asja nii, et oled teadlikult täielikult kohal, lood sellise õhustiku, et lapsed on selles mullis rahulolevad. Meelerahus pereema, kes kukleid küpsetab, tekitab lastes turvatunde. Sellisel emal ei ole kiire. Kiirustamine on meelepett (sarnaselt Tolle ajakäsitlusega).
üksilduse talumisest
ReplyDelete"Olla lapsevanem" lk 180
Üksilduse talumine on võimalik vaid siis, kui inimene ise oskab kaitsta oma avatust armastusele. Teisisõnu: on vaja, et inimene tunnetaks oma piire. Piirid tähendavad, et inimene teadvustab endale: ta on eriline olend ja tal on niihästi tahtmine kui ka võime kaitsta oma puutumatust. Isiksus leiab oma piirid siis, kui temaga aupaklikult ringi käiakse. Sisemine veendumus oma väärtuslikkusest moodustab fooni, mille taustal lugupidamatu käitumine selgemini esile tuleb.
olemisest
ReplyDeleteOlemiseks peab saama loa, sest olemine on inimese kõige tähtsam omadus. Kui ta seda luba ei saa, ei lahku ta kunagi lapsepõlvekodust, sest tema sisetunne ütleb talle, et ta pole saanud seda, mida ta pidanuks saama. Ta jääb norutama ja ootama. Kui ta oma kodu ihuliselt maha jätabki, ei tähenda see veel vaimset lahkumist. Ta ei suuda lahti lasta emast, vaid võtab ema oma abiellu kaasa. Ta ei suuda üheks saada oma naisega, sest pole lahti saanud emast. Seesmiselt jääb säärane inimene lapseks. Ta ei saa kunagi täiskasvanuks ega leia ühendust teise täiskasvanuga. Ta jääb neilt igavesti ootama seda, mida oleks pidanud saama oma emalt. Ta ei ole suuteline ise emaks ega isaks saama, sest sisimas on ta ikka veel oma lapsepõlvekodus ja ootab seal luba olla armastatud.
teleri vaatamisest
ReplyDeletelk 160
Teleri vaatamine ei nõua pingutust ega osavõttu. Kõik on valmis nämmutatud - nii pildid kui ka sõnad. Midagi ei jäeta inimese oma kujutlusvõime hooleks. Ja seetõttu lahutab teler meie meelt väga odaval kombel. See teeb meid lõdvaks ega anna energiat. See muudab inimese veel tähtsusetumaks, kui ta tegelikult on. Küsimus on ainult selles, kas inimene lubab või ei luba seda endaga teha.
Hellsten enda kohta
ReplyDelete"Teadja" lk 183
Küsimus oli selles, et ma ei armastanud ennast. Ma ei hoolinud endast, sest mind polnud olemas, ka selle sõna tõelises tähenduses. Ma olin olemas oma töö ja saavutuste kaudu, kuid mitte iseendana. See oli minu tragöödia, ja sellest oli saanud ka minu missioon: õppida ennast armastama, ning selle kõrval mõista, et mul on sõnum teistelegi. Kogu meie kultuur kogeb samasugust väärtusetuse tunnet. See kannatab armastuse puudumise käes, ja seepärast puudub nii paljudel tõeline identiteet. Olin õppinud seda olukorda kirjeldama nii, et inimesed said sellega samastuda. Õigupoolest kirjeldasin kogu aeg iseennast, kuid eneselegi teadmatult kirjeldasin tegelikult kõiki. See oli minu sõnum.
Nüüd olin jõudnud oma elu ja tööga sellisesse punkti, kus oli aeg mitte ainult rääkida armastuse puudumisest minus ja minu ümber, vaid õppida armastust vastu võtma, sellega elama, saada selle osaks ja lubada sel vabalt kõikjale voolata. Oli aeg õppida lootma, et mind toetatakse ning et ma võin lõpetada iseenda toetamise. Selleks olingi ehitanud Noa laeva, et õpiksin seal vaikuses olema ja armastust vastu võtma. Selle kaudu jõudis minuni rahu, õigus olla olemas juba lihtsalt seetõttu, et mina olen mina. Nüüd oli mul ka Carita, inimene, kellega koos sain rahus olla see, kes ma olen.