Dan Kindlon, Michael Thompson 'Kaini kasvatamine'

... Poisid, kes tunnevad, et neid kardetakse koolis, et nendega ei arvestata või neid liigselt austatakse, kannatavad emotsionaalse isolatsiooni all, mis vaid võimendab nende endi hirme, väärtusetuse tunnet või jultunud ootust, et talle on kõik lubatud. ... - lk 51 -
... Hingeline segadus - häbi, viha, kurbus -, mida poiss tunneb, ja tema raskused nende tunnete väljendamisel võivad kõrgele aktiivsusele ja impulsiivsusele kaasa aidata. ... - lk 54 -
... Peame mõistma kahju, mida tekitab neilt [poistelt] 'liiga palju ja mitte piisava' nõudmine, kui tahame ajuti rohkem, kui nad oma arengult võimelised on, vähendades samal ajal ootusi, mis puudutavad enesekontrolli, empaatiavõimet, ehtsaid emotsioone ja moraalset vastutustunnet. ... - lk 243 -

Suurepärane jõulukink koolipoiste vanematele. Võiks sattuda kätte veel ennegi, kui poiss kooli jõuab.

W. Trobisch 'Ma abiellusin sinuga'

... Ei ole olemas täiuslikku abielu. Abielu peab hoidma meid alandlikena. Kõige kindlam viis saada alandlikuks on abielluda. ... Armastus ei kasva välja seksist. Armastus peab kasvama seksiks. ... Veider, ma olen üksi ja siiski ei tunne ma üksildust. Selles mõte ongi. Ma usun, et ainult need võivad abielluda, kes on võimelised ka üksi iseseisvad olema. ... [väljavõtted raamatust]

Mul on kahju, et ma ei lugenud seda raamatut enne abiellumist. Ja enne seksuaaleluga alustamist. Ja vastupidi. Ma loodan, et mul on meeles seda raamatut oma lastele soovitada, kui nad on juba piisavalt teismelised, et abielu teema vastu huvi tunda. Ja veel mitte seksuaaleluga alustanud. Või vähemalt veel mitte abiellunud...

Echart Tolle, Robert S. Friedman "Miltoni saladus"

Alapealkiri - ajahetkede siis, millalgi ja praegu väe avastamise seiklus.
Tegemist on lasteraamatuga ja raamatukogus koos pojaga talle ettelugemisraamatuid valides selle avastasingi. Lasteraamatute riiulist. Ja sealsamas kohapeal riiuli ääres püsti seistes ühe hingetõmbega läbi lugesin.
Minu meelest hästi armas ja südamlik tekst. Illustraator Frank Riccio pildid toetavad minu meelest igati raamatu sõnumit.

Jean-Jacques Rousseau 'Emile'

Kultuuriinimene sünnib, elab ja sureb orjuses; sündides mähitakse ta mähkmetesse, surres surutakse ta kirstu; niikaua kui ta liigub inimesena, on ta aheldatud meie korraldustega. ... Vaevalt on laps emaihust pääsenud ja maitseb vabadust, oma liikmeid liigutades ja venitades, kui teda uuesti aheldatakse. Ta seatakse mähkmetesse, ta asetatakse hälli ... Neis maades, kus seesuguseid ettevaatusabinõusid tarvitusele ei võeta, on inimesed suuremad, tugevamad ja painduvamad. ... Kartusest keha vigastada vabade liigutuste teel rutatakse neid vigastusi esile kutsuma igasugu nöörimiste ja kokkusurumiste abil. ... Millest tuleb see arusaamatu komme? Ebaloomulikust moest. Kui emad oma esimesest kohustusest - lapsi ise toita lahti ütlesid, pidi nad palgaliste hooleks jäetama. ... Südamlik perekonnaelu lõdveneb; harjumus ei kõvenda enam veresidemeid; pole enam isa, ema, lapsi, vendi, õdesid; vaevalt tunnevad nad veel üksteist - kuidas peaksid nad siis üksteist armastama? ... Kui naised jälle emaks saavad, siis muutuvad ka mehed jälle isadeks ja abikaasadeks. ... Me ei imesta sugugi, et mees, kelle naine häbenes nende nende ühenduse vilja toita, häbeneb teda kasvatada. ...
(lk 85-92)

Prantsuse filosoofi Rousseau ligi-300-aasta-tagused mõtted on tänapäevalgi ootamatult aktuaalsed. 'Palgalised' ammed on tänapäevaks kadunud ning imetamise tähtsusest räägitakse kõvasti. Kuidas on aga 'südamliku perekonnaeluga'? Kui paljud naised on tänapäeval tegelikult 'emaks saanud' ja mehed 'isadeks ja abikaasadeks muutunud'? Tittesid enam 'pulgaks' ei mähita, aga kuidas on lood tegeliku vabaduse ning korraldustega aheldamisega?
(Katrini kommentaar)

Anatoli Nekrassov "Suguvõsa, perekond, inimene"

See on minu esimene Nekrassovi raamat ja ausalt öelda tekitas see hirmus vastakaid tundeid. Minu jaoks kumas läbi terve teksti väga häirivalt, et autor on meesterahvas. Kui ta hakkas seletama, kuidas ema võtku ja analüüsigu oma tundeid laste vastu ja tunnistagu, et tõelist armastust on selles väga vähe, siis oleksin selle raamatu hea meelega plaks kinni löönud. Autori õnn, et teda isiklikult läheduses polnud :) Võib-olla peaksin sirvima ka "Emaarmastust", aga üldiselt mulle tundub, et on teemasid, millest mehed tühjagi ei jaga ja millel oleks neil parem mitte sõna võtta.

Aga muidugi oli seal ka palju väga huvitavaid mõtteid, üldse juba teemapüstitus ise. Kuidas soorollid sassis ja inimesed sellepärast alateadlikult õnnetud... aga üldiselt ikka jääb selline paha maik, et naised va pahad on kõiges süüdi ja nende käes oleks tegelikult võime kõiki asju parandada. Viimane ilmselt peab ka paika :) aga peab siis seda nii vanatestamentlikus võtmes serveerima?
Maria, valvefeminist

Airi Ilisson-Cruz 'Minu Austraalia'

Kuidas ma vahetasin raha aja vastu
(raamatu alapealkiri)

'Mida te teete, kui ämmaemand tahab beebi nabanööri katki lõigata?' uurib Ping tulevastelt isadelt.
Enne seda on ta jaganud juhtnööre, kuidas ämmaemandad tahavad sünnitusega võimalikult kiiresti ühele poole saada. 'Kui te vaid teaksite, kui palju jõudu annab titale kaks lisaminutit nabanööri otsas!' selgitab ta.
Mehed mõmisevad ja otsivad vastuseks sõnu...
'...Tuleb leida põhjus veel paar minutit viivitada!' vastab proua Ping hetke pärast ise. 'Isa võib alustada süütute põhjendustega nagu: 'Las ma teen enne oma ilusast naisest ja titast pilti!' Või vabandada, et ta kogub lõikamiseks veidi hoogu. Kui ämmaemand järele ei anna ja kääre sulle kätte surub, tasub laskuda filosoofilisse vaidlusse stiilis: 'Mis siis, et haigla aeg tiksub ja praegu me raiskame maksumaksja raha. See on minu raha, mida siin raisatakse!'
(lk 289)

Tegelikult ei ole tegu sünnituseks ettevalmistuse käsiraamatuga. Tegelikult leiab reisiraamatu kaante vahelt lihtsalt mõnusa isikliku naiseks ja emaks kasvamise loo. Koos tõdemusega, et mõned asjad käivad täpselt samamoodi ka maakera kukalpoolel.
(Katrini kommentaar)

Saara Kinnunen "Leivad ühes kapis. Püsivat paarisuhet ehitamas"

Ma arvan, et sellest raamatust leiab iga paarisuhtes olija või olnu (elu)tarkust. Hea meelega toon siinkohal ära peatükkide pealkirjad: leivad ühes kapis (armumisest kooselu argipäeva); vastastikuse mõjutamise oskuste kool (õpime rääkima, kuidas konstruktiivselt riielda jms); tundeoskusi õppimas (sh tõrjutud või peidetud tunded, positiivsete tunnete rõhutamine); paarisuhte elukaar (lapsepõlve pärandus, sugupuu mõjutused); mõrad suhtes (truudusetus, lahutus); püsiva paarisuhte saladus.

Kindlasti soovitan kahte viimast jaotist, need on meelespea meestele - nii tuled toime oma naisega ja meelespea naistele - abielunaise kasvamise astmed. Mulle endale rääkis enim lapsepõlve ja suguvõsa mõjutuste osa, sest hiljuti olen ju ise kogenud, et tõepoolest, suguvõsa hädad nuheldakse kolmandasse ja neljandasse põlve (ja võib juhtuda, et veel kaugemalegi).

Mulle meeldib, et autor toob sisse näiteid nii oma nõustamispraktikast kui ka andmeid erinevatest uuringutest. Autor rõhutab, et mehel ja naisel on paarisuhtele kardinaalselt erinevad ootused - mehed ootavad toimivat seksi, turvalisust ja korda, naised see-eest emotsionaalset sidet, toimivat tundeelu. Lõppkokkuvõttes on uuringute kohaselt õnnelikult ja kaua koos need paarid, kes oskavad argipäevast rõõmu tunda ja valdavad vastastikuse mõjustamise erinevaid taktikaid.

Samas võib see raamat olla ka omamoodi retseptivihik erinevate paarisuhte mõrade korral. Autor toob kenasti välja, millisel juhul aitab sõprade ja teiste paaridega rääkimine, mil on aga vajalik erialaspetsialisti.

Minu jaoks oli see raamat ka mõnusaks kordamiseks PREP (paarisuhte) koolitusel omandatule.

Marie Arana, "American Chica: Two Worlds, One Childhood"

Tegemist ei ole küll eestikeelse lugemisvaraga, aga mind lihtsalt hämmastas üdini, kuidas üks ameerika vanakraamipoest poolmuidu saadud ja maale vihmase ilma lugemiseks viidud raamat suutis tabada midagi väga suurt, sügavat ja igavest ning samas ka hetkel ülimalt aktuaalset minus... Alguses oli suur eelarvamus ja ei saanud kuidagi vedama, pärast istusin kella kolmeni öösel, ei saanud raamatut kuidagi enne lõppu käest panna.
Autor on peruu-usa segaabielust sündinud naisterahvas, kes on kirja pannud oma lapsepõlvemälestused Peruus ja USAs kasvamisest ja visandanud ka oma vanemate keerulise armastuse-abielu loo. Ta on osanud panna kirja, mis tunne on olla sündinud segaperes - kui sa ei ole kummaski (üheski) riigis "oma", kui igal pool märgatakse su ebatavalist kõnepruuki või aktsenti, teistsugust käitumist, harjumatut emotsionaalset laadi... ja kuidas loodetavasti ühel päeval saad aru, et see ongi sinu rikkus - sa ei pea valima, kumba vanemat/keelt/kodumaad/kultuuri eelistada või rohkem omaks pidada, sinu rikkus ongi just see, et sul on neid kaks, seega oled justkui poole rikkam kui need, kes su veidrustele näpuga näitavad :)

Teine pool on siis autori vanemate suhted. Kummaline oli, kuidas kaks niivõrd kardinaalselt erinevat inimest üldse kokku said ja pere lõid - võite ise ette kujutada ameerikalikku ratastel eluviisi, kus sugulased on üle riigi laiali ja ei pruugi elus rohkem kohtudagi, ja teisalt ladina-ameerika familiat, kus ema on ka oma laste perekondade pea, käiakse vähemalt korra nädalas vanemate juures külas ja perekond on kõige-kõige tähtsam. Naljakas ja iseloomulik seik oli, et peruulasest mehe sugulased olid aastaid eksiarvamusel minia neiupõlvenime suhtes ja ka peigmees sai alles registreerimise ajal teada, et tema väljavalitul oli nii mõnigi abielu juba selja taga. Prooviti kordamööda ühes ja teises riigis elada, tulid vaen sugulastega, alkohol ja peretülid, kuni lõpuks naine lastega USAsse kolis (loomulikult omaenda vanematest võimalikult kaugele) ja endale töö leidis (1950-60 aastatel), mees aga mõne aja pärast järjest pikemaid tööotsi Lõuna-Ameerikas tegi. Ja kummalisel kumbel püsis selline liit sugulaste ennustuste vastaselt üle viiekümne aasta, ilma et armastus oleks närtsinud, lõplikult lahku mindud või uusi perekondi soetatud. Võib-olla vahel on tõesti vaja teineteisele rohkem ruumi anda... iseasi, kas see rohkem just terve mandri jagu peab olema :)

Kelles tärkas huvi, siis laenan hea meelega välja!

Soovitatud raamatud, mida ei ole jõudnud lugeda

Sõbrannad on soovitanud, ei ole veel laenutanud. Siia võiks lisada ka Fritz Riemann "Võime armastada", mis on Lu raamat ja jäi pooleli, kuna tekitas minus sellist ängi ja lootusetuse tunnet, et ei suutnud rohkem. Ju siis ei olnud lugemiseks aeg veel küps.

Adele Faber "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid"

Clarissa Pinkola Estes "Naised, kes jooksevad huntidega : müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist"

Pia Mellody "Kaassõltuvus : mis on kaassõltuvus, kust see tuleb ja kuidas see meie elu pea peale pöörab"

David Deida "Sinine tõde : elu ja surma ning armastuse ja seksi vaimne teejuht"

Oskar Lõvi 'Kolm naist: Alma'

Sõjaaegse Eesti tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892-1977) perekonna- ja ajaloolise triloogia esimene osa. Peamiselt käsitletakse raamatus peategelase suhteid naistega, kuid samas visandatakse sündmuste põnev ajalooline taust.
(raamatu tagakaanelt)

'Ütle, kas siis, kui ma tookord sinu juurde Turkestani tulin, kas sa armastasid siis Almat?' küsis Anne.
'Armastasin küll,' vastasin.
'Aga sa võtsid mind ometi vastu.'
'Seda küll, Anne.'
'Nüüd oleme mees ja naine, oleme juba aastaid koos elanud ja teineteisega hästi sobinud - nüüd korraga ei saa sina mind enam vastu võtta. Ütle, Jean, mida see tähendab?'
'Ütlen ausalt, et ma ei tea isegi, mida see tähendab,' vastasin kahetsedes.
(lk 255)

Väärt lugemine igale lahutajale. Imeline oskus oma abikaasat vabaks anda. Samas raamatu alguses autori eluloos on laused '1927. aastal tuli ta tagasi Eestisse. Samal aastal lahutas ta abikaasast, kes polnud kohanenud eluga Eestis ja elas Pariisis.' Et kui mees leiab kodumaal taas noorpõlvearmastuse ja seaduslik abikaasa olukorrast taandub, siis ajalookirjutajad sõnastavad selle 'ei kohanenud eluga Eestis'. Selline ajalugu...
(Katrini kommentaar)

Brandon Bays "Rännak" ja "Laste rännak"

Mulle tundub, et iga raamat tuleb õigel ajal. "Rännak" tuli minu juurde minu jaoks väga raskel ajal ja viis mind rännakuni. Laste rännakust tegin koopia Jamie loost ja loen seda aeg-ajalt lapsele unejutuks.
Rännaku meetod ei ole iseenesest midagi uut, on täiustatud mõningad senised enesetervendamismeetodid. Ma usun, et kui inimene usub, siis toimib rakutasandil tervenemine.

Aletha Jauch Solter "Nutt ja jonnihood: kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla"

Raamat "Nutt ja jonnihood: kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla" on minu arvates fenomenaalne! Isiklikus elus praktiseeritud ühe lapsega ja minu meelest toimib. Muidugi huvitav koht on see, et kuidas imetamine on lapse tunnete vaigistamine (ise lahendasin asja nii, et kui titt oli ikka tunnike tagasi korralikult söönud, siis leidsin, et nüüd on nutuaeg).
Ja jällegi kõnetas mind raamatu see peatükk, kus räägiti nutvat last hoidva lapsevanema tekkivatest tunnetest. Tõdemus: kui iseendaga sõber ei ole, ennast piisavalt ei tunne, ei pruugigi asi kohe välja kukkuda. Lapsevanem peab ise olema sel hetkel kohalolev, armastav, rahulik. Kui tekivad nt viha, hirm vms, siis ei maksa jätkata.

Alice Miller "Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine"

Ütlen kohe ette ära, et positiivset arvustust siit ei tule :)

Võtsin selle raamatu kätte suurte ootustega, aga ilmnes, et tegu on teosega, mille “parim enne” on ammu möödas.

Raamatu põhipoint on, et ülikarmi kasvatuse tulemusena võtavad lapsed omaks vanemate suhtumise endasse ja loobuvad oma tegelikest soovidest ja vajadustest. Umbes nii, et kui väike poiss läheb kommikausist mööda ja saab kommi järele küünitades kümme korda vastu näppe – “sa pole kommi väärt!” –, siis üheteistkümnendal korral kordab ta endale seda juba ise, ega püüagi enam kommi võtta. Lastele kinnitatakse füüsilist ja psüühilist vägivalda kasutades, et nende inimlike õiguste jalge alla trampimine toimub “sinu enese pärast, et sinust saaks korralik inimene”.

Autori arvates on sellised traumeerivad kasvatusvõtted põhjuseks, miks Hitlerist kasvas selline vihkamist täis inimene, nagu ta oli ning miks Saksa rahvas hitlerliku režiimi järgmisega nõus ja sellel sündida laskis. Näiteid tuuakse ka teiste kurjategijate lapsepõlvest.

Eelnenu kõlab üsna paljulubavalt, ent sellega ka raamatu huvitavus minu jaoks piirdus. Suurt rohkemat eelöeldule raamatul lisada ei olnud (kui mitte arvestada julmi kirjeldusi lastepeksust). Eriti pettumust valmistav oli, et raamatus toodud näited laste kiusamisest ei pärine mitte kaasajast, vaid 1920-30. aastatest (Miller ise sündis 1923) ning on suures osas arhiividokumentidel põhinevad. Seepärast väidangi, et raamatu “parim enne” on möödas – omal ajal võis avastus, et vägivald sünnitab vägivalda ju revolutsioonilisena mõjuda, kuid hetkel enam mitte.

Lugemise teeb raskeks, et raamatu keel on raskepärane, tekst teaduslikus stiilis. Kuigi “Sinu enese pärast” liigitatakse kasvatusalaste raamatute hulka, näis mulle, et tegu on pigem järjekordse katsega ajaloolist “tõtt” taga ajada. Ütlen ausalt, päris lõpuni ma seda ei lugenud.

Kellele ma seda raamatut soovitaks: inimestele, kes huvituvad korraga nii psühholoogiast kui ajaloost, eriti Hitleri eluloost, inimestele, kellel on palju vaba aega.

Kellele ma seda ei soovita: lapsevanematele, kes otsivad konkreetseid nõuandeid ja soovitusi lastega toimetulekuks, lapsevanematele, kes on huvitatud kaasaegsetest kasvatusvõtetest.

Kaija Maria Junkkari ja Lari Junkkari "Sinuga siin ja praegu. Seksuaalne tarkus paarisuhetes"

Katrin, mul on väga hea meel, et selle raamatu Sinu käest lugeda sain! Minu ellu sattus see ka täiesti õigel hetkel, nagu rusikas silmaauku! Noh, seksist siin eriti palju ei räägita :) Seega ei tea, kas mu mees seda ka lugeda viitsib, kuigi ilmselt siis oleks sellel palju rohkem mõtet. Aga ma arvan, et kui ise oleksin seda lugema sattunud natukenegi varem, siis oleksin vihastanud ja kõrvale visanud. Nüüd aga on kuidagi loomulikult elu ise viinud mind arusaamiseni, et tõepoolest - me ei satu paari teise inimesega mitte juhuslikult. Ja me tõepoolest jätkame paarisuhtes suhete klaarimist oma vanematega, olgu paariline ja meie enda suhe ja kodu kuitahes erinev kõigest lapsepõlves kogetust! Silmaklapid ees, mängime oma kaasaga omaenda isa ja ema, tema aga mängib oma isa ja ema vastu... ime, et selle juures on üldse võimalik armastus ja mingisugusedki teineteisemõistmise hetked!
Võib-olla on iga järgmine põlvkond eelnenust mingis asjas natukenegi targem?

Tommy Hellsten "Olla lapsevanem" ja "Teadja"

Minu jaoks on olnud tema teosed suureks toeks lapsevanemana - sain näiteks aru, kui tähtis on lapsele piire seada, kuna see tekitab temas turvatunnet, ning ka seda, et miks mina neid piire ei sea. Kommentaaridesse panin mõned enda jaoks olulised katked raamatutest "Olla lapsevanem" ja "Teadja".
"Olla lapsevanem" küsib hästi teravaid küsimusi ja tõstatab eelkõige vastutuse küsimuse - kes vastutab lapse kasvatamise eest, kas lapsevanem, ühiskond, omavalitsus-riik (lasteaed-kool) või veel keegi kolmas? Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et iga rida ja lehekülg on just mulle kirjutatud, et ma näeksin ja saaksin aru, et minu laste eest ei vastuta mitte keegi muu kui mina ise - mina otsustan ja vastutan.

Svend Åge Madsen "Jutustada inimesi"

Siia võiks kommenteerida raamatut "Jutustada inimesi". Ise alles alustasin selle lugemist, ja kuna Lu hoiatas, et see ei ole mitte lihtne lugemine, siis ei julge veel väga arvamust avaldada. Aga juba praegu on näha, et tuleb pidevalt tagasi minna ja uuesti kõike ja lehekülgi üle lugeda, et seosed tekiksid. Kahju, et see ei ole minu enda raamat, kogu aeg tahaks midagi alla kriipsutada ja kommentaare juurde kirjutada... mul on seda elus vist ainult paaril korral juhtunud, aga seekord eriti tugevasti! Lu, ma kleebin Su raamatu väikseid kollaseid pabereid täis nagu siili! ;)