Jesper Juul, ""Ei" ütlemise kunst. Kuidas öelda oma lapsele kindel "ei" armastaval viisil"

http://raamatud.print.ee/?sisu=6&raamat=121

Tõesti, "ei" ütlemisega on ilmselt paljudel meist raskusi, eriti lähedaste ja tähtsate või siis väga autoriteetsete inimeste puhul. Jesper Juul nimetab "ei" ütlemist meelega kunstiks. Ilmselt sellepärast, et see ei tule lihtsalt ja loomulikult, me tahame ju nii kangesti olla head ja teha head, anda lastele kõik ning võimaldada neile parem elu, kui ehk meil endil lapsepõlves oli... Aga paradoksaalsel kombel väidab Juul, et südamest tulev "jah" on võimalik öelda vaid siis, kui tunneme, et meil on vabadus öelda "ei". Kas pole loogiline? Ja miks me ei võiks õpetadagi lastele oskust olla siiras ja aus ning öelda seda, mida nad mõtlevad (seda me ju neilt tegelikult nõuamegi), olles neile selles ise esimeseks ja kõige paremaks eeskujuks?

Harriet Lerner, "Vihatants"

Üks ülimalt asjalik käsiraamat sellele, kes on teadvustanud oma vihatunded teiste inimeste suhtes ning tahab õppida leidma oma tunnete tegelikke põhjusi ja suhtlema uut moodi, väljendades oma tõelisi
tundeid ja mõtteid. Saab lugeda ja mõista, kuidas me vahel ise kõige enam muutustele vastu seisame ja juurdunud suhtemustreid elus hoiame, sest teisiti on hirmutav ja harjumatu ning ehk ka oht suhte purunemiseks... Minu jaoks tundusid kõige väärtuslikumad konkreetsed elulised näited, kuidas see vanade mustrite alleshoidmine välja võiks näha, ja ka need näited, kuidas teha teisiti - mitte lasta end suhtekolmnurka tõmmata, mitte minna kaasa kellegi tagarääkimisega, jääda endale kindlaks. Kui endal ei tule pähe, mida öelda, siis siit saab hakatuseks vägagi lihtsad näidislaused.

Brita Jokinen, "Kiusaja meie seas"

See raamat sattus minu kätte kuidagi seoses lähedase inimese probleemidega töö juures. Vist ka sellepärast ei haakunud see minu enda hetke-olekuga. Samuti (kuna olen ise praegu psühholoogia-lainel) jäi mind veidike häirima see, et autor ei ole ilmselgelt ise terapeut. Samas, mõnes teises olukorras lugedes võiks sellest saada just pluss. Ja igal juhul on ülimalt tervitatav, et inimene on sellise teema üles kaevanud ja proovinud vaikusest välja tuua!

Autor on ehitanud oma raamatu üles kiusatute lugudele ja see toob meieni ehmatava reaalsuse. Raamatu edenedes räägib ta kiusamise tagajärgedest - millise jälje see võib inimeste hinge ja tervisele jätta, kui tõsine see teema tegelikult on. Ja mängitakse läbi erinevaid tegutsemisvariante, olenevalt sellest, kas kiusaja on perekonnaliige, töö juures ülemus (või ka alluv), koguduse liige. Idee, mis kumab läbi terve raamatu ja mida tahaksin ka ise eraldi rõhutada, on, et kiusatav ei tohi lihtsalt leppida ohvri rolliga, vaid peab kindlasti kiusajale üheselt ja konkreetselt teada andma, et ei aktsepteeri tema käitumist.

http://www.varrak.ee/product/3646/

Tommy Hellsten, "Saad kõik, millest loobud"

Seni loetud Hellsteni teostest on see minu jaoks olnud kõige kontsentreeritum ja kokkuvõtvam. Peaaegu iga lause siin on nagu destilleeritud tõde, mida seedida ja omastada. Natuke raske on sellest kirjutada ka, et see kõik väga võlts ei tunduks - liiga hea, et oskamatu arvustamisega lahjendada :)

Hellsten räägib siin elu paradoksidest. Tugevus on tegelikult nõrkuse näitaja. Tegelik tugevus tuleb läbi alandlikkuse. Sellest räägivad juba ka peatükkide pealkirjad: Alandlikkus - tugevus nõrkuses. Kui otsid turvalisust, ela ohtlikult. Saad kõik, millest oled valmis loobuma. Mida vähem teed, seda rohkem saavutad. Ainult üksi saab olla koos. Ainult koos olles saab olla üksi. Kui otsid igavikku, ela siin ja praegu.

Mulle sümpatiseerib Hellsteni juures väga tema oskus (teoloogina) mitte usklikkusega pähe "lajatada", et see ateistist lugejat (minu arvates vähemalt) häirima hakata võiks ja juhiks tähelepanu sisult küsimusele, kas saab üldse omaks võtta teoloogi kirjutatut, kui ise ei ole usklik. Usuteemad on küll alati tema raamatus olemas, kuid mõnusasti põhjamaiselt taustal, põimunud muude tõekspidamiste sisse.

Mõned tsitaadid:

"Otsige kõigepealt seda, mis on teie sisimas, mis süütab teis tule, mida te imetlete ega suuda valitseda. Taotlege armastust, looge lähedust, olge haavatavad ja ehtsad, ärge hoiduge läheduse eest, kui se ka teeb haiget. Armastus teeb valu, kuid valu teeb terveks. Olge seepärast väiksed, abitud ja eksinud, uskuge, et teid toetatakse, isegi kui kõik näib lootusetu. Ärge iialgi kaotage lootust, vaid püüdke selle poole, mida sisimas usute, ka siis, kui olete meelt heitmas."

"Jääb mulje, et kiire tabab inimesi vastu nende tahtmist.  [...] Kuid kas see on tegelikult nii? Kas ajapuudus on midagi, mis meiega juhtub või loome me selle ise? Kes vastutab, et enam pole aega? [...] Kiire sünnib valede valikute tegemisest. Kõigil on aega selle jaoks, mida nad peavad oluliseks. Muidugi oleks lihtsam mõelda, et me oleme ajapuuduse ohvrid, et me ei saa sinna midagi parata, sest siis poleks meil vaja vastutust kanda. Kuid see pole nii. Igaüks on vastutav selle eest, kuidas ta oma aega kasutab, kellelegi ei saa kiiret peale suruda, sest seda pole olemaski!"

... aga kuna iga lehekülg vajab läbitöötamist, siis ei ole vist mõtet üksikuid pärle välja noppida - keda see puudutas, leiab raamatu enda jaoks ise! ;)

Tommy Hellsten, "Elu laps"

Minu enda jaoks üks viimase aja suuremaid avastusi. Istusin Raseduskriisikeskuse ukse ees kõnnitee serval maas ja lugesin, päike paistis mulle soojalt peale ja mina ise sain mulle äkki palju selgemaks... nii paljud suured sasipuntrad, mida olin endaga kaasas kandnud ja tulutult harutada püüdnud. Mõnd asja olin isegi mõistusega juba teadnud, aga mitte südamega....

"Laps olla tähendab õigust ja võimalust olla turvaliselt nõrk ning abitu. See tähendab, et lastakse end kanda, pole vaja ise kanda end ja oma elu. Kui selleks pole luba saadud, tuleb lapsel olla tugevam, kui ta olema peaks. Tal tuleb lapsepõlv katkestada."

Minu jaoks mõjus tõelise silmade-avajana see lõik, kus kirjeldatakse "lähisõltuja" elluastumist, kui ta on harjunud ootama elult ainult katastroofe ja läbikukkumisi: "Nõnda õpitakse sobituma ja harjuma. Kui lahkutakse lapsepõlvekodust ja rajatakse oma kodu, kus niisugused igapäevased õnnetused on tundmatud, tundub elu võõrastavana. Inimene otsekui ootaks vanu ja tuttavaid katastroofe. Inimene elab endiselt valmisolekus, ehkki selleks puudub vajadus.

Toibumise käigus saabub aeg, mil jõutakse mõtteni, et elus võib ka hästi minna. Ma ei pea pidevalt ootama, et juhtub midagi halba. [...] Paljudele on see enesestmõistetav. Ometi pole see nõnda nende puhul, kes on harjunud oma elu sobitama lüüasaamisega."

"Kui vanemad esitavad armastusele tingimusi, püüab laps nendega sobituda. 'Kui sa oled hea laps, siis...' on lause, mis röövib lapselt mina-tunde. See tähendab, et inimene rabeleb oma väärtust taotledes, tormab oma väärikust sooritades. Temast saab inimene, kes ei tunne rahu. Rahu annaks talle teadmine, et ta on hea ja kõlblik sellisena, nagu ta on."

"Ohver on inimene, keslamab põrandal ega jõua ära imestada, miks tema nägu on täis jalajälgi. Ometi ei võta ta midagi ette olukorra muutmiseks. Selle asemel ta kaebleb sageli ja häälekalt. [...] Ohvri eluviisi ümber on aastakümnete vältel moodustunud kaitsekiht. Inimene on turvaliselt solvunud, nii tema kui ka kõik teised on veendunud, et midagi pole võimalik muuta. "

"Hämmastav on, kui sügavalt on paljudesse inimestesse juurdunud harjumus vastutada teiste tegude eest. Vähemalt sama imekspandav on vabaduse kogemine, mis võimaldab elada enda elu ja vabastab võõraste koormate kandmisest."

"Miks me oleme kadedad? Kas kadedus tuleb üheselt hukka mõista või on selles ka positiivset? Arvan, et on. Kadedus tähendab, et ma ei ole oma vajadusi piisavalt tõsiselt võtnud. Vajan midagi, mis teisel on, kuid minul puudub. Kadedus sisaldab positiivset infot minu enese kohta."

"Usaldus on iga lapse sünnipärane võime. Laps ootab elult head. Tal pole põhjust oletada, et elu talle pettumust valmistab ja inimesed tema usaldust kuritarvitavad. Emaihust sündides ei ole laps kohe valmis kõiki rünnakuid tagasi lööma. Kuigi elu embab teda algusest peale karedalt ja karmilt, ootab ta sellele vaatamata elult head. Laps on puhas ja usaldav ning ootab, et elu talle samaga vastaks. Laps usaldab end elu kätte, oodates, et elu teda kannab, ja tal puudub vajadus saavutada elu üle kontroll."

Anatoli Nekrassov "Emaarmastus"

Hiljuti raamatukogus käies jäi pilk pidama A.Nekrassovi raamatul "Emaarmastus". Olen varasematest kogemustest tähele pannud et tavaliselt niisama tähelepanu millegi peale ei lähe vaid sellekaudu tahab Jumal juhtida mu tähelepanu mingile kindlale teemale. 

Kõnealuse teemaga aga olen kuulnud varem et liigne emaarmastus lapse suhtes võib kasu asemel hoopis kahju teha. Niisiis saigi siis see raamat võetud.

Läbi jõudsin lugeda selle alles nüüd mingi kuu aega hiljem.

Selles raamatus "Emaarmastus" esitab autor uuelaadse nägemuse ema ja lapse suhetest, ema armastusest lapse vastu. ning esitab lugejatele küsimuse, Kas emaks saades peab naine kiinduma üksnes lapsesse ning minetama oma rolli naisena?

Minule isiklikult meeldis sealt see teema kus autor rääkis psüühilisest sündimisest ehk kui inimene saab täiskasvanuks siis ta peaks kindlasti oma vanemate mõjusfäärist välja saama- ära kolima ning proovima ise ilma vanemateta hakkama saada. 

Selle teema üle olen ise varem mõtisklenud lugedes Eesti ajalehtedest artikleid noortest kes ikka veel kodus on. Saksa  ja inglise keeles on selle nähtuse kohta eraldi termin.

Lisaks käsitles autor selles raamatus erinevaid küpsuse astmeid - et 60-selt või 80-selt ei pea elu läbi olema vaid võib veel edasi areneda. 

Tommy Hellsten, "Jõehobu elutoas"

See oli minu jaoks vist minu senise elu üks raskemaid lugemisi, kui ehk mõned eriti segased akadeemilised kirjutised välja jätta. Kui ma tavaliselt loen väga kiiresti, siis selle raamatu võtsin kohe, kui see läbi veeritud sai, parem heaga uuesti ette ja ka teisel korral pidin väga palju vaeva nägema, et end läbi närida. Pea iga lause juures oli tunne, et öeldud on midagi väga tähtsat, mis tuleks korralikult läbi seedida ja leida seos iseendaga, kuid just see seose osa oli väga visa kooruma. Küll oli aga hea lihtne anda järele kiusatusele hoopis lähedasi analüüsima asuda, et kus neil see jõehobu võiks pesitseda! Arvatavasti tuleks seda veel mitu ja mitu korda hekseldada, enne kui midagi selgemaks hakkab saama. Olen samas kuulnud mitmelt seda raamatut lugenud naiselt, et nende meestel on selle lugemine palju kiiremini ja kergemini läinud.