Tuesday, September 10, 2013

Brita Jokinen, "Kiusaja meie seas"

See raamat sattus minu kätte kuidagi seoses lähedase inimese probleemidega töö juures. Vist ka sellepärast ei haakunud see minu enda hetke-olekuga. Samuti (kuna olen ise praegu psühholoogia-lainel) jäi mind veidike häirima see, et autor ei ole ilmselgelt ise terapeut. Samas, mõnes teises olukorras lugedes võiks sellest saada just pluss. Ja igal juhul on ülimalt tervitatav, et inimene on sellise teema üles kaevanud ja proovinud vaikusest välja tuua!

Autor on ehitanud oma raamatu üles kiusatute lugudele ja see toob meieni ehmatava reaalsuse. Raamatu edenedes räägib ta kiusamise tagajärgedest - millise jälje see võib inimeste hinge ja tervisele jätta, kui tõsine see teema tegelikult on. Ja mängitakse läbi erinevaid tegutsemisvariante, olenevalt sellest, kas kiusaja on perekonnaliige, töö juures ülemus (või ka alluv), koguduse liige. Idee, mis kumab läbi terve raamatu ja mida tahaksin ka ise eraldi rõhutada, on, et kiusatav ei tohi lihtsalt leppida ohvri rolliga, vaid peab kindlasti kiusajale üheselt ja konkreetselt teada andma, et ei aktsepteeri tema käitumist.

http://www.varrak.ee/product/3646/

Friday, August 2, 2013

Tommy Hellsten, "Saad kõik, millest loobud"



Seni loetud Hellsteni teostest on see minu jaoks olnud kõige kontsentreeritum ja kokkuvõtvam. Peaaegu iga lause siin on nagu destilleeritud tõde, mida seedida ja omastada. Natuke raske on sellest kirjutada ka, et see kõik väga võlts ei tunduks - liiga hea, et oskamatu arvustamisega lahjendada :)

Hellsten räägib siin elu paradoksidest. Tugevus on tegelikult nõrkuse näitaja. Tegelik tugevus tuleb läbi alandlikkuse. Sellest räägivad juba ka peatükkide pealkirjad: Alandlikkus - tugevus nõrkuses. Kui otsid turvalisust, ela ohtlikult. Saad kõik, millest oled valmis loobuma. Mida vähem teed, seda rohkem saavutad. Ainult üksi saab olla koos. Ainult koos olles saab olla üksi. Kui otsid igavikku, ela siin ja praegu.

Mulle sümpatiseerib Hellsteni juures väga tema oskus (teoloogina) mitte usklikkusega pähe "lajatada", et see ateistist lugejat (minu arvates vähemalt) häirima hakata võiks ja juhiks tähelepanu sisult küsimusele, kas saab üldse omaks võtta teoloogi kirjutatut, kui ise ei ole usklik. Usuteemad on küll alati tema raamatus olemas, kuid mõnusasti põhjamaiselt taustal, põimunud muude tõekspidamiste sisse.

Mõned tsitaadid:

"Otsige kõigepealt seda, mis on teie sisimas, mis süütab teis tule, mida te imetlete ega suuda valitseda. Taotlege armastust, looge lähedust, olge haavatavad ja ehtsad, ärge hoiduge läheduse eest, kui se ka teeb haiget. Armastus teeb valu, kuid valu teeb terveks. Olge seepärast väiksed, abitud ja eksinud, uskuge, et teid toetatakse, isegi kui kõik näib lootusetu. Ärge iialgi kaotage lootust, vaid püüdke selle poole, mida sisimas usute, ka siis, kui olete meelt heitmas."

"Jääb mulje, et kiire tabab inimesi vastu nende tahtmist.  [...] Kuid kas see on tegelikult nii? Kas ajapuudus on midagi, mis meiega juhtub või loome me selle ise? Kes vastutab, et enam pole aega? [...] Kiire sünnib valede valikute tegemisest. Kõigil on aega selle jaoks, mida nad peavad oluliseks. Muidugi oleks lihtsam mõelda, et me oleme ajapuuduse ohvrid, et me ei saa sinna midagi parata, sest siis poleks meil vaja vastutust kanda. Kuid see pole nii. Igaüks on vastutav selle eest, kuidas ta oma aega kasutab, kellelegi ei saa kiiret peale suruda, sest seda pole olemaski!"

... aga kuna iga lehekülg vajab läbitöötamist, siis ei ole vist mõtet üksikuid pärle välja noppida - keda see puudutas, leiab raamatu enda jaoks ise! ;)

Tommy Hellsten, "Elu laps"


Minu enda jaoks üks viimase aja suuremaid avastusi. Istusin Raseduskriisikeskuse ukse ees kõnnitee serval maas ja lugesin, päike paistis mulle soojalt peale ja mina ise sain mulle äkki palju selgemaks... nii paljud suured sasipuntrad, mida olin endaga kaasas kandnud ja tulutult harutada püüdnud. Mõnd asja olin isegi mõistusega juba teadnud, aga mitte südamega....

"Laps olla tähendab õigust ja võimalust olla turvaliselt nõrk ning abitu. See tähendab, et lastakse end kanda, pole vaja ise kanda end ja oma elu. Kui selleks pole luba saadud, tuleb lapsel olla tugevam, kui ta olema peaks. Tal tuleb lapsepõlv katkestada."

Minu jaoks mõjus tõelise silmade-avajana see lõik, kus kirjeldatakse "lähisõltuja" elluastumist, kui ta on harjunud ootama elult ainult katastroofe ja läbikukkumisi: "Nõnda õpitakse sobituma ja harjuma. Kui lahkutakse lapsepõlvekodust ja rajatakse oma kodu, kus niisugused igapäevased õnnetused on tundmatud, tundub elu võõrastavana. Inimene otsekui ootaks vanu ja tuttavaid katastroofe. Inimene elab endiselt valmisolekus, ehkki selleks puudub vajadus.

Toibumise käigus saabub aeg, mil jõutakse mõtteni, et elus võib ka hästi minna. Ma ei pea pidevalt ootama, et juhtub midagi halba. [...] Paljudele on see enesestmõistetav. Ometi pole see nõnda nende puhul, kes on harjunud oma elu sobitama lüüasaamisega."

"Kui vanemad esitavad armastusele tingimusi, püüab laps nendega sobituda. 'Kui sa oled hea laps, siis...' on lause, mis röövib lapselt mina-tunde. See tähendab, et inimene rabeleb oma väärtust taotledes, tormab oma väärikust sooritades. Temast saab inimene, kes ei tunne rahu. Rahu annaks talle teadmine, et ta on hea ja kõlblik sellisena, nagu ta on."

"Ohver on inimene, keslamab põrandal ega jõua ära imestada, miks tema nägu on täis jalajälgi. Ometi ei võta ta midagi ette olukorra muutmiseks. Selle asemel ta kaebleb sageli ja häälekalt. [...] Ohvri eluviisi ümber on aastakümnete vältel moodustunud kaitsekiht. Inimene on turvaliselt solvunud, nii tema kui ka kõik teised on veendunud, et midagi pole võimalik muuta. "

"Hämmastav on, kui sügavalt on paljudesse inimestesse juurdunud harjumus vastutada teiste tegude eest. Vähemalt sama imekspandav on vabaduse kogemine, mis võimaldab elada enda elu ja vabastab võõraste koormate kandmisest."

"Miks me oleme kadedad? Kas kadedus tuleb üheselt hukka mõista või on selles ka positiivset? Arvan, et on. Kadedus tähendab, et ma ei ole oma vajadusi piisavalt tõsiselt võtnud. Vajan midagi, mis teisel on, kuid minul puudub. Kadedus sisaldab positiivset infot minu enese kohta."

"Usaldus on iga lapse sünnipärane võime. Laps ootab elult head. Tal pole põhjust oletada, et elu talle pettumust valmistab ja inimesed tema usaldust kuritarvitavad. Emaihust sündides ei ole laps kohe valmis kõiki rünnakuid tagasi lööma. Kuigi elu embab teda algusest peale karedalt ja karmilt, ootab ta sellele vaatamata elult head. Laps on puhas ja usaldav ning ootab, et elu talle samaga vastaks. Laps usaldab end elu kätte, oodates, et elu teda kannab, ja tal puudub vajadus saavutada elu üle kontroll."

Tuesday, July 30, 2013

Anatoli Nekrassov "Emaarmastus"


Hiljuti raamatukogus käies jäi pilk pidama A.Nekrassovi raamatul "Emaarmastus". Olen varasematest kogemustest tähele pannud et tavaliselt niisama tähelepanu millegi peale ei lähe vaid sellekaudu tahab Jumal juhtida mu tähelepanu mingile kindlale teemale. 
Kõnealuse teemaga aga olen kuulnud varem et liigne emaarmastus lapse suhtes võib kasu asemel hoopis kahju teha. Niisiis saigi siis see raamat võetud.

Läbi jõudsin lugeda selle alles nüüd mingi kuu aega hiljem.
Selles raamatus "Emaarmastus" esitab autor uuelaadse nägemuse ema ja lapse suhetest, ema armastusest lapse vastu. ning esitab lugejatele küsimuse, Kas emaks saades peab naine kiinduma üksnes lapsesse ning minetama oma rolli naisena?

Minule isiklikult meeldis sealt see teema kus autor rääkis psüühilisest sündimisest ehk kui inimene saab täiskasvanuks siis ta peaks kindlasti oma vanemate mõjusfäärist välja saama- ära kolima ning proovima ise ilma vanemateta hakkama saada. 
Selle teema üle olen ise varem mõtisklenud lugedes Eesti ajalehtedest artikleid noortest kes ikka veel kodus on. Saksa  ja inglise keeles on selle nähtuse kohta eraldi termin.


Lisaks käsitles autor selles raamatus erinevaid küpsuse astmeid - et 60-selt või 80-selt ei pea elu läbi olema vaid võib veel edasi areneda. 

Tuesday, July 16, 2013

Tommy Hellsten, "Jõehobu elutoas"

See oli minu jaoks vist minu senise elu üks raskemaid lugemisi, kui ehk mõned eriti segased akadeemilised kirjutised välja jätta. Kui ma tavaliselt loen väga kiiresti, siis selle raamatu võtsin kohe, kui see läbi veeritud sai, parem heaga uuesti ette ja ka teisel korral pidin väga palju vaeva nägema, et end läbi närida. Pea iga lause juures oli tunne, et öeldud on midagi väga tähtsat, mis tuleks korralikult läbi seedida ja leida seos iseendaga, kuid just see seose osa oli väga visa kooruma. Küll oli aga hea lihtne anda järele kiusatusele hoopis lähedasi analüüsima asuda, et kus neil see jõehobu võiks pesitseda! Arvatavasti tuleks seda veel mitu ja mitu korda hekseldada, enne kui midagi selgemaks hakkab saama. Olen samas kuulnud mitmelt seda raamatut lugenud naiselt, et nende meestel on selle lugemine palju kiiremini ja kergemini läinud.

Tommy ja Carita Hellsten, "Läheduseni on pikk tee. Avameelselt paarisuhtest"

See raamat tuli minu juurde hetkel, kui olin tegelikult võtnud endale kohustuse hoopis midagi muud läbi lugeda. Aga juba esimestest ridadest sain nii võimsa elamuse, et lugemise järjekord loksus iseenesest paika.

Pean tunnistama, et kogesin lugemise ajal tugevalt väga kummalisi ja konkreetselt eristuvaid ning järjest teisenevaid staadiume, umbes taoliselt nagu kirjeldatakse leinaprotsessi :-) Kõigepealt oli tunne: "Ei istu päriselt mees ja naine kuu aega kodus teineteisele kirju kirjutades!" Siis tuli: "Kui NÕME!" ja sellest hakkas pisitasa kooruma: "kuidas on üldse võimalik, et kaks inimest julgevad püüda teineteisega kirjades nii otsekohesed ja avameelsed olla, ilma et kardaks ja häbeneks end halvast küljest näidata?". Ja siis juba muidugi : "Tahan ka!!!". Minu meelest on see üle pika-pika aja kõige ilusam, puhtam ja siiram armastuslugu päris elust. Midagi ei ole ilustatud, kedagi ei süüdistata. Võimalikult varju on jäetud teised lähedased inimesed, kes ehk ei sooviks avalikkuse ette astuda. See on nende kahe inimese teekond kõigepealt iseendani, siis läbi eluraskuste, kõhkluste, (enese)süüdistuste, valu ja hukkamõistu teineteiseni ja siis selline mõnus kõrvuti kulgemine, mille poole tahaks isegi püüelda. Valusad kogemused ja kasvamine on toodud pinna alt nähtavale. Miks ma olen selline, nagu ma olen? Kui palju vastutavad selle eest minu vanemad, minu kaasa, ja kas nad on süüdi? Mis saab siis, kui seisan teelahkmel ja kõik, mida olen uskunud ja õigeks pidanud, laguneb laiali, vajub kokku, kui tunnen, et olen hulluks minemas?

Tuesday, April 9, 2013

Traumast paranemise 8 võtit - Babette Rothschild

Märtsi viimasel nädalal järjekordsele lühidale aja mahavõtmisajale  bussiga Eestist välja sõites  tundsin sisemist õhutust võtta raamatukogust  teistkordsele lugemisele Babette Rothschildi raamatu Traumast paranemise 8 võtit.

Raamatu autor on ise  rahvusvaheliselt tunnustatud traumaterapeutide koolitaja ning superviisor, mitmete raamatute autor, psühhoterapeut ja sotsiaaltöötaja. Kogenud asjatundjana oskab ta inimesi ka pikale veninud ning väljapääsmatuina näivaist olukordadest välja juhtida, olgu siis tegemist lapsepõlve- või sõjatraumadega, loodusõnnetuste, seksuaalse kuritarvitamise, kallaletungide, koduvägivalla või millegi muu traumeerivaga.
Olles ühe korra ennem raamatu põhjalikult oma hingetraumade valguses läbi töötanud võin kinnitada et antud raamat pakub tõesti turvalisi ja efektiivseid strateegiaid trauma tagajärgedest ülesaamiseks ning jah kõik  kaheksa võtit on lihtsalt kasutatavad, iga võtmega on kaasas mitu tõhusat harjutust.

Antud raamat Traumast paranemise 8 võtit on mõeldud: Trauma üleelanuile eneseabiraamatuks, Täiendama traumapatsientide ravi ,Riskirühmadele: kaitseväelastele ning teistele ekstreemsetes oludes tegutsejatele, Psühhiaatritele, psühholoogidele, psühhoterapeutidele, arstidele, sotsiaaltöötajaile ja riskirühmade koolitajatele.

Isiklikult lugedes kogesin esimest korda lugedes turvalisust ning teistkordsel lugemisel see andis lihtsalt värskeid ideid-mõtteid kuidas turvaliselt vaadelda eemal mingis mõttes traumat toonud asju enda elus.
Pikale bussis istumisele (mu sõit kestis kokku 28 tundi) oli päris huvitav mõtiskleda enda teemade üle.


Thursday, February 7, 2013

Julge olla sina- naine tööelus ja kodus Ilona Rauhala


Antud raamat on kirjutatud Soome psühholoogi Ilona Rauhala poolt. See on pühendatud  naistele  ning  milles ta vestleb oma lugejaga naise elutee erinevatest käänakutest ja karidest ning sellest, kuidas kõigest hoolimata oma teekonda jätkata ja lõppeesmärgini jõuda.

See on lugu, mis räägib naise pikast teekonnast mehe eestkoste alt majandusliku sõltumatuseni, koduseinte vahelt ühiskondliku elu tippu. See on ka lugu sellest, millist hinda on naistel tulnud ja tuleb ka edaspidi oma vabaduse eest maksta. Samuti on see jutustus naise tööalasest karjäärist, oma koha ja oma mina leidmisest, eluraskustega toimetulemisest, edasipüüdlemisest ja eneseteostusest.
Autor jagab meiega oma mõtteid selle kohta, kuidas meeletu kiirusega muutuvas maailmas toime tulla nii, et kiire elutempo ja pidev vajadus muutustega kohaneda ei sunniks meid kõigele käega lööma ja alla andma.

Rauhala raamat on ka pilguheit tulevikku, mille kohta meist mitte keegi päris täpselt ei tea, mida see endaga kaasa toob. Kuid me saame selleks valmistuda, olles valmis pidevate muutustega kohanema, muutes oma mõtteviisi, mõistmaks, et elu oma dünaamilisuses lihtsalt on pidevas liikumises ja muutumises

Minule isiklikult oli see väga huvitav lugemine!

"Inglid minu juustes" Lorna Byrne



Müstiline ja tavapäratu autobiograafia naiselt, kelle meelelise taju võimed ületavad inimlikud piirid. Iirlanna Lorna Byrne (sünd 1953) on elanud vaimolenditest ümbritsetuna kogu oma teadliku elu. Tal on võime näha ingleid, surnud inimeste hingi ja aimata ette traagilisi sündmusi. Lapsena arvas ta, et kõik teised näevad sama mis temagi, alles hiljem sai ta aru, et on erand ning tema ülesanne on inglitelt saadud sõnumeid inimestele vahendada. Lorna juures ei käi abi ja lohutust otsimas mitte üksnes haiged ja vaevatud, vaid ka teoloogid ja usujuhid, et saada hingeabi ja vaimset juhatust. Autori seni ilmunud teoseid on avaldatud paljudes keeltes ja sageli on need raamatumüügi edetabelite esikümnes. 

«Igaüks, kes loeb seda raamatut, avastab, et ta ei ole üksi – isegi rasketel aegadel, kui me arvame, et keegi meist ei hooli, on inglid kohal. Pidage alati meeles – inglid armastavad tingimusteta.» 
Lorna Byrne

Tuesday, January 22, 2013

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Kata kirjutas: "Raamat oli üks neist, mida enne ei saa käest ära panna, kui see läbi sai:)
Midagi enesearenguks seal ei olnud, kuid kui kellelgi on tahtmist pisarateni naerda või lasta ennast pidevalt üllatada, siis on see raamat just see, mida sa vajad:)
 Ja no kindlasti kinnistas see raamat minus arusaama, et if there's a will, there is a way:)
Kui mulle ei oleks seda raamatut väga värvikalt soovitatud, ei oleks ma iialgi osanud seda raamatupoest otsida või veel vähem, üldse kätte võtta, sest pealkiri on küll kõike muud, kui kutsuv:)
 Igal juhul super lugemine ja minu ainus soov on, et selliseid kirjanikke rohkem oleks, kes sedasi suudavad pildid silme ette maalida ja nii südamest naerma ajada:)"

Meredith Fuller - "Õelad tüdrukud - kuidas kaitsta end pahatahtlike naiste eest"


Meredith Fulleri raamatu kohta lugesin vist kuskilt ajalehest - täpselt enam ei mäleta. See raamat ilmus septembris 2012 aga minu kätte jõudis see alles nüüd kui selle raamatukogus uute raamatute juurest avastasin. 
 Selle  kohta on  öeldud et "see on raamat, mis kõnetab tõenäoliselt iga naist. Tegu on sensatsioonilise raamatuga, mis käsitleb esimest korda täiesti avameelselt üht suurimat tabuteemat ühiskonnas — naistevahelist vaimset vägivalda ehk mõrralikku käitumist. Austraalia psühholoog Meredith Fuller on töötanud aastaid sellise vägivalla all kannatavate naistega ning sadadest intervjuudest nende naistega pannudki kokku selle erakordselt valusa ja õpetliku raamatu. Need lood on mõneski mõttes uskumatud: vähem või rohkem oma hingelisi kannatusi varjates on naised kaotanud kes oma vaimse või füüsilise tasakaalu, kes armastatud töökoha, kuid on ka neid, kes neile tehtud ülekohtu eest on pidanud tasuma oma eluga." 

Olen jõudnud selle lugemisega poole peale ning mis mulle meeldib selle raamatu juures on see  seal on tõesti asjatundlikult käsitletud antud teemat. Ning olen ka oma elus mõned "mõrrad" ära tundnud.

Soovitan seda kõigile!