Brandon Bays "Rännak" ja "Laste rännak"

Mulle tundub, et iga raamat tuleb õigel ajal. "Rännak" tuli minu juurde minu jaoks väga raskel ajal ja viis mind rännakuni. Laste rännakust tegin koopia Jamie loost ja loen seda aeg-ajalt lapsele unejutuks.
Rännaku meetod ei ole iseenesest midagi uut, on täiustatud mõningad senised enesetervendamismeetodid. Ma usun, et kui inimene usub, siis toimib rakutasandil tervenemine.

Aletha Jauch Solter "Nutt ja jonnihood: kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla"

Raamat "Nutt ja jonnihood: kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla" on minu arvates fenomenaalne! Isiklikus elus praktiseeritud ühe lapsega ja minu meelest toimib. Muidugi huvitav koht on see, et kuidas imetamine on lapse tunnete vaigistamine (ise lahendasin asja nii, et kui titt oli ikka tunnike tagasi korralikult söönud, siis leidsin, et nüüd on nutuaeg).
Ja jällegi kõnetas mind raamatu see peatükk, kus räägiti nutvat last hoidva lapsevanema tekkivatest tunnetest. Tõdemus: kui iseendaga sõber ei ole, ennast piisavalt ei tunne, ei pruugigi asi kohe välja kukkuda. Lapsevanem peab ise olema sel hetkel kohalolev, armastav, rahulik. Kui tekivad nt viha, hirm vms, siis ei maksa jätkata.

Alice Miller "Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine"

Ütlen kohe ette ära, et positiivset arvustust siit ei tule :)

Võtsin selle raamatu kätte suurte ootustega, aga ilmnes, et tegu on teosega, mille “parim enne” on ammu möödas.

Raamatu põhipoint on, et ülikarmi kasvatuse tulemusena võtavad lapsed omaks vanemate suhtumise endasse ja loobuvad oma tegelikest soovidest ja vajadustest. Umbes nii, et kui väike poiss läheb kommikausist mööda ja saab kommi järele küünitades kümme korda vastu näppe – “sa pole kommi väärt!” –, siis üheteistkümnendal korral kordab ta endale seda juba ise, ega püüagi enam kommi võtta. Lastele kinnitatakse füüsilist ja psüühilist vägivalda kasutades, et nende inimlike õiguste jalge alla trampimine toimub “sinu enese pärast, et sinust saaks korralik inimene”.

Autori arvates on sellised traumeerivad kasvatusvõtted põhjuseks, miks Hitlerist kasvas selline vihkamist täis inimene, nagu ta oli ning miks Saksa rahvas hitlerliku režiimi järgmisega nõus ja sellel sündida laskis. Näiteid tuuakse ka teiste kurjategijate lapsepõlvest.

Eelnenu kõlab üsna paljulubavalt, ent sellega ka raamatu huvitavus minu jaoks piirdus. Suurt rohkemat eelöeldule raamatul lisada ei olnud (kui mitte arvestada julmi kirjeldusi lastepeksust). Eriti pettumust valmistav oli, et raamatus toodud näited laste kiusamisest ei pärine mitte kaasajast, vaid 1920-30. aastatest (Miller ise sündis 1923) ning on suures osas arhiividokumentidel põhinevad. Seepärast väidangi, et raamatu “parim enne” on möödas – omal ajal võis avastus, et vägivald sünnitab vägivalda ju revolutsioonilisena mõjuda, kuid hetkel enam mitte.

Lugemise teeb raskeks, et raamatu keel on raskepärane, tekst teaduslikus stiilis. Kuigi “Sinu enese pärast” liigitatakse kasvatusalaste raamatute hulka, näis mulle, et tegu on pigem järjekordse katsega ajaloolist “tõtt” taga ajada. Ütlen ausalt, päris lõpuni ma seda ei lugenud.

Kellele ma seda raamatut soovitaks: inimestele, kes huvituvad korraga nii psühholoogiast kui ajaloost, eriti Hitleri eluloost, inimestele, kellel on palju vaba aega.

Kellele ma seda ei soovita: lapsevanematele, kes otsivad konkreetseid nõuandeid ja soovitusi lastega toimetulekuks, lapsevanematele, kes on huvitatud kaasaegsetest kasvatusvõtetest.

Kaija Maria Junkkari ja Lari Junkkari "Sinuga siin ja praegu. Seksuaalne tarkus paarisuhetes"

Katrin, mul on väga hea meel, et selle raamatu Sinu käest lugeda sain! Minu ellu sattus see ka täiesti õigel hetkel, nagu rusikas silmaauku! Noh, seksist siin eriti palju ei räägita :) Seega ei tea, kas mu mees seda ka lugeda viitsib, kuigi ilmselt siis oleks sellel palju rohkem mõtet. Aga ma arvan, et kui ise oleksin seda lugema sattunud natukenegi varem, siis oleksin vihastanud ja kõrvale visanud. Nüüd aga on kuidagi loomulikult elu ise viinud mind arusaamiseni, et tõepoolest - me ei satu paari teise inimesega mitte juhuslikult. Ja me tõepoolest jätkame paarisuhtes suhete klaarimist oma vanematega, olgu paariline ja meie enda suhe ja kodu kuitahes erinev kõigest lapsepõlves kogetust! Silmaklapid ees, mängime oma kaasaga omaenda isa ja ema, tema aga mängib oma isa ja ema vastu... ime, et selle juures on üldse võimalik armastus ja mingisugusedki teineteisemõistmise hetked!
Võib-olla on iga järgmine põlvkond eelnenust mingis asjas natukenegi targem?

Tommy Hellsten "Olla lapsevanem" ja "Teadja"

Minu jaoks on olnud tema teosed suureks toeks lapsevanemana - sain näiteks aru, kui tähtis on lapsele piire seada, kuna see tekitab temas turvatunnet, ning ka seda, et miks mina neid piire ei sea. Kommentaaridesse panin mõned enda jaoks olulised katked raamatutest "Olla lapsevanem" ja "Teadja".
"Olla lapsevanem" küsib hästi teravaid küsimusi ja tõstatab eelkõige vastutuse küsimuse - kes vastutab lapse kasvatamise eest, kas lapsevanem, ühiskond, omavalitsus-riik (lasteaed-kool) või veel keegi kolmas? Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et iga rida ja lehekülg on just mulle kirjutatud, et ma näeksin ja saaksin aru, et minu laste eest ei vastuta mitte keegi muu kui mina ise - mina otsustan ja vastutan.

Svend Åge Madsen "Jutustada inimesi"

Siia võiks kommenteerida raamatut "Jutustada inimesi". Ise alles alustasin selle lugemist, ja kuna Lu hoiatas, et see ei ole mitte lihtne lugemine, siis ei julge veel väga arvamust avaldada. Aga juba praegu on näha, et tuleb pidevalt tagasi minna ja uuesti kõike ja lehekülgi üle lugeda, et seosed tekiksid. Kahju, et see ei ole minu enda raamat, kogu aeg tahaks midagi alla kriipsutada ja kommentaare juurde kirjutada... mul on seda elus vist ainult paaril korral juhtunud, aga seekord eriti tugevasti! Lu, ma kleebin Su raamatu väikseid kollaseid pabereid täis nagu siili! ;)