Tommy Hellsten, "Saad kõik, millest loobud"

Seni loetud Hellsteni teostest on see minu jaoks olnud kõige kontsentreeritum ja kokkuvõtvam. Peaaegu iga lause siin on nagu destilleeritud tõde, mida seedida ja omastada. Natuke raske on sellest kirjutada ka, et see kõik väga võlts ei tunduks - liiga hea, et oskamatu arvustamisega lahjendada :)

Hellsten räägib siin elu paradoksidest. Tugevus on tegelikult nõrkuse näitaja. Tegelik tugevus tuleb läbi alandlikkuse. Sellest räägivad juba ka peatükkide pealkirjad: Alandlikkus - tugevus nõrkuses. Kui otsid turvalisust, ela ohtlikult. Saad kõik, millest oled valmis loobuma. Mida vähem teed, seda rohkem saavutad. Ainult üksi saab olla koos. Ainult koos olles saab olla üksi. Kui otsid igavikku, ela siin ja praegu.

Mulle sümpatiseerib Hellsteni juures väga tema oskus (teoloogina) mitte usklikkusega pähe "lajatada", et see ateistist lugejat (minu arvates vähemalt) häirima hakata võiks ja juhiks tähelepanu sisult küsimusele, kas saab üldse omaks võtta teoloogi kirjutatut, kui ise ei ole usklik. Usuteemad on küll alati tema raamatus olemas, kuid mõnusasti põhjamaiselt taustal, põimunud muude tõekspidamiste sisse.

Mõned tsitaadid:

"Otsige kõigepealt seda, mis on teie sisimas, mis süütab teis tule, mida te imetlete ega suuda valitseda. Taotlege armastust, looge lähedust, olge haavatavad ja ehtsad, ärge hoiduge läheduse eest, kui se ka teeb haiget. Armastus teeb valu, kuid valu teeb terveks. Olge seepärast väiksed, abitud ja eksinud, uskuge, et teid toetatakse, isegi kui kõik näib lootusetu. Ärge iialgi kaotage lootust, vaid püüdke selle poole, mida sisimas usute, ka siis, kui olete meelt heitmas."

"Jääb mulje, et kiire tabab inimesi vastu nende tahtmist.  [...] Kuid kas see on tegelikult nii? Kas ajapuudus on midagi, mis meiega juhtub või loome me selle ise? Kes vastutab, et enam pole aega? [...] Kiire sünnib valede valikute tegemisest. Kõigil on aega selle jaoks, mida nad peavad oluliseks. Muidugi oleks lihtsam mõelda, et me oleme ajapuuduse ohvrid, et me ei saa sinna midagi parata, sest siis poleks meil vaja vastutust kanda. Kuid see pole nii. Igaüks on vastutav selle eest, kuidas ta oma aega kasutab, kellelegi ei saa kiiret peale suruda, sest seda pole olemaski!"

... aga kuna iga lehekülg vajab läbitöötamist, siis ei ole vist mõtet üksikuid pärle välja noppida - keda see puudutas, leiab raamatu enda jaoks ise! ;)

Tommy Hellsten, "Elu laps"

Minu enda jaoks üks viimase aja suuremaid avastusi. Istusin Raseduskriisikeskuse ukse ees kõnnitee serval maas ja lugesin, päike paistis mulle soojalt peale ja mina ise sain mulle äkki palju selgemaks... nii paljud suured sasipuntrad, mida olin endaga kaasas kandnud ja tulutult harutada püüdnud. Mõnd asja olin isegi mõistusega juba teadnud, aga mitte südamega....

"Laps olla tähendab õigust ja võimalust olla turvaliselt nõrk ning abitu. See tähendab, et lastakse end kanda, pole vaja ise kanda end ja oma elu. Kui selleks pole luba saadud, tuleb lapsel olla tugevam, kui ta olema peaks. Tal tuleb lapsepõlv katkestada."

Minu jaoks mõjus tõelise silmade-avajana see lõik, kus kirjeldatakse "lähisõltuja" elluastumist, kui ta on harjunud ootama elult ainult katastroofe ja läbikukkumisi: "Nõnda õpitakse sobituma ja harjuma. Kui lahkutakse lapsepõlvekodust ja rajatakse oma kodu, kus niisugused igapäevased õnnetused on tundmatud, tundub elu võõrastavana. Inimene otsekui ootaks vanu ja tuttavaid katastroofe. Inimene elab endiselt valmisolekus, ehkki selleks puudub vajadus.

Toibumise käigus saabub aeg, mil jõutakse mõtteni, et elus võib ka hästi minna. Ma ei pea pidevalt ootama, et juhtub midagi halba. [...] Paljudele on see enesestmõistetav. Ometi pole see nõnda nende puhul, kes on harjunud oma elu sobitama lüüasaamisega."

"Kui vanemad esitavad armastusele tingimusi, püüab laps nendega sobituda. 'Kui sa oled hea laps, siis...' on lause, mis röövib lapselt mina-tunde. See tähendab, et inimene rabeleb oma väärtust taotledes, tormab oma väärikust sooritades. Temast saab inimene, kes ei tunne rahu. Rahu annaks talle teadmine, et ta on hea ja kõlblik sellisena, nagu ta on."

"Ohver on inimene, keslamab põrandal ega jõua ära imestada, miks tema nägu on täis jalajälgi. Ometi ei võta ta midagi ette olukorra muutmiseks. Selle asemel ta kaebleb sageli ja häälekalt. [...] Ohvri eluviisi ümber on aastakümnete vältel moodustunud kaitsekiht. Inimene on turvaliselt solvunud, nii tema kui ka kõik teised on veendunud, et midagi pole võimalik muuta. "

"Hämmastav on, kui sügavalt on paljudesse inimestesse juurdunud harjumus vastutada teiste tegude eest. Vähemalt sama imekspandav on vabaduse kogemine, mis võimaldab elada enda elu ja vabastab võõraste koormate kandmisest."

"Miks me oleme kadedad? Kas kadedus tuleb üheselt hukka mõista või on selles ka positiivset? Arvan, et on. Kadedus tähendab, et ma ei ole oma vajadusi piisavalt tõsiselt võtnud. Vajan midagi, mis teisel on, kuid minul puudub. Kadedus sisaldab positiivset infot minu enese kohta."

"Usaldus on iga lapse sünnipärane võime. Laps ootab elult head. Tal pole põhjust oletada, et elu talle pettumust valmistab ja inimesed tema usaldust kuritarvitavad. Emaihust sündides ei ole laps kohe valmis kõiki rünnakuid tagasi lööma. Kuigi elu embab teda algusest peale karedalt ja karmilt, ootab ta sellele vaatamata elult head. Laps on puhas ja usaldav ning ootab, et elu talle samaga vastaks. Laps usaldab end elu kätte, oodates, et elu teda kannab, ja tal puudub vajadus saavutada elu üle kontroll."

Tommy Hellsten, "Jõehobu elutoas"

See oli minu jaoks vist minu senise elu üks raskemaid lugemisi, kui ehk mõned eriti segased akadeemilised kirjutised välja jätta. Kui ma tavaliselt loen väga kiiresti, siis selle raamatu võtsin kohe, kui see läbi veeritud sai, parem heaga uuesti ette ja ka teisel korral pidin väga palju vaeva nägema, et end läbi närida. Pea iga lause juures oli tunne, et öeldud on midagi väga tähtsat, mis tuleks korralikult läbi seedida ja leida seos iseendaga, kuid just see seose osa oli väga visa kooruma. Küll oli aga hea lihtne anda järele kiusatusele hoopis lähedasi analüüsima asuda, et kus neil see jõehobu võiks pesitseda! Arvatavasti tuleks seda veel mitu ja mitu korda hekseldada, enne kui midagi selgemaks hakkab saama. Olen samas kuulnud mitmelt seda raamatut lugenud naiselt, et nende meestel on selle lugemine palju kiiremini ja kergemini läinud.

Tommy ja Carita Hellsten, "Läheduseni on pikk tee. Avameelselt paarisuhtest"

See raamat tuli minu juurde hetkel, kui olin tegelikult võtnud endale kohustuse hoopis midagi muud läbi lugeda. Aga juba esimestest ridadest sain nii võimsa elamuse, et lugemise järjekord loksus iseenesest paika.

Pean tunnistama, et kogesin lugemise ajal tugevalt väga kummalisi ja konkreetselt eristuvaid ning järjest teisenevaid staadiume, umbes taoliselt nagu kirjeldatakse leinaprotsessi :-) Kõigepealt oli tunne: "Ei istu päriselt mees ja naine kuu aega kodus teineteisele kirju kirjutades!" Siis tuli: "Kui NÕME!" ja sellest hakkas pisitasa kooruma: "kuidas on üldse võimalik, et kaks inimest julgevad püüda teineteisega kirjades nii otsekohesed ja avameelsed olla, ilma et kardaks ja häbeneks end halvast küljest näidata?". Ja siis juba muidugi : "Tahan ka!!!". Minu meelest on see üle pika-pika aja kõige ilusam, puhtam ja siiram armastuslugu päris elust. Midagi ei ole ilustatud, kedagi ei süüdistata. Võimalikult varju on jäetud teised lähedased inimesed, kes ehk ei sooviks avalikkuse ette astuda. See on nende kahe inimese teekond kõigepealt iseendani, siis läbi eluraskuste, kõhkluste, (enese)süüdistuste, valu ja hukkamõistu teineteiseni ja siis selline mõnus kõrvuti kulgemine, mille poole tahaks isegi püüelda. Valusad kogemused ja kasvamine on toodud pinna alt nähtavale. Miks ma olen selline, nagu ma olen? Kui palju vastutavad selle eest minu vanemad, minu kaasa, ja kas nad on süüdi? Mis saab siis, kui seisan teelahkmel ja kõik, mida olen uskunud ja õigeks pidanud, laguneb laiali, vajub kokku, kui tunnen, et olen hulluks minemas?

Tommy Hellsten "Olla lapsevanem" ja "Teadja"

Minu jaoks on olnud tema teosed suureks toeks lapsevanemana - sain näiteks aru, kui tähtis on lapsele piire seada, kuna see tekitab temas turvatunnet, ning ka seda, et miks mina neid piire ei sea. Kommentaaridesse panin mõned enda jaoks olulised katked raamatutest "Olla lapsevanem" ja "Teadja".
"Olla lapsevanem" küsib hästi teravaid küsimusi ja tõstatab eelkõige vastutuse küsimuse - kes vastutab lapse kasvatamise eest, kas lapsevanem, ühiskond, omavalitsus-riik (lasteaed-kool) või veel keegi kolmas? Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et iga rida ja lehekülg on just mulle kirjutatud, et ma näeksin ja saaksin aru, et minu laste eest ei vastuta mitte keegi muu kui mina ise - mina otsustan ja vastutan.