Anatoli Nekrassov "Emaarmastus"

Hiljuti raamatukogus käies jäi pilk pidama A.Nekrassovi raamatul "Emaarmastus". Olen varasematest kogemustest tähele pannud et tavaliselt niisama tähelepanu millegi peale ei lähe vaid sellekaudu tahab Jumal juhtida mu tähelepanu mingile kindlale teemale. 

Kõnealuse teemaga aga olen kuulnud varem et liigne emaarmastus lapse suhtes võib kasu asemel hoopis kahju teha. Niisiis saigi siis see raamat võetud.

Läbi jõudsin lugeda selle alles nüüd mingi kuu aega hiljem.

Selles raamatus "Emaarmastus" esitab autor uuelaadse nägemuse ema ja lapse suhetest, ema armastusest lapse vastu. ning esitab lugejatele küsimuse, Kas emaks saades peab naine kiinduma üksnes lapsesse ning minetama oma rolli naisena?

Minule isiklikult meeldis sealt see teema kus autor rääkis psüühilisest sündimisest ehk kui inimene saab täiskasvanuks siis ta peaks kindlasti oma vanemate mõjusfäärist välja saama- ära kolima ning proovima ise ilma vanemateta hakkama saada. 

Selle teema üle olen ise varem mõtisklenud lugedes Eesti ajalehtedest artikleid noortest kes ikka veel kodus on. Saksa  ja inglise keeles on selle nähtuse kohta eraldi termin.

Lisaks käsitles autor selles raamatus erinevaid küpsuse astmeid - et 60-selt või 80-selt ei pea elu läbi olema vaid võib veel edasi areneda. 

Anatoli Nekrassov "Suguvõsa, perekond, inimene"

See on minu esimene Nekrassovi raamat ja ausalt öelda tekitas see hirmus vastakaid tundeid. Minu jaoks kumas läbi terve teksti väga häirivalt, et autor on meesterahvas. Kui ta hakkas seletama, kuidas ema võtku ja analüüsigu oma tundeid laste vastu ja tunnistagu, et tõelist armastust on selles väga vähe, siis oleksin selle raamatu hea meelega plaks kinni löönud. Autori õnn, et teda isiklikult läheduses polnud :) Võib-olla peaksin sirvima ka "Emaarmastust", aga üldiselt mulle tundub, et on teemasid, millest mehed tühjagi ei jaga ja millel oleks neil parem mitte sõna võtta.

Aga muidugi oli seal ka palju väga huvitavaid mõtteid, üldse juba teemapüstitus ise. Kuidas soorollid sassis ja inimesed sellepärast alateadlikult õnnetud... aga üldiselt ikka jääb selline paha maik, et naised va pahad on kõiges süüdi ja nende käes oleks tegelikult võime kõiki asju parandada. Viimane ilmselt peab ka paika :) aga peab siis seda nii vanatestamentlikus võtmes serveerima?
Maria, valvefeminist