Tuesday, July 30, 2013

Anatoli Nekrassov "Emaarmastus"


Hiljuti raamatukogus käies jäi pilk pidama A.Nekrassovi raamatul "Emaarmastus". Olen varasematest kogemustest tähele pannud et tavaliselt niisama tähelepanu millegi peale ei lähe vaid sellekaudu tahab Jumal juhtida mu tähelepanu mingile kindlale teemale. 
Kõnealuse teemaga aga olen kuulnud varem et liigne emaarmastus lapse suhtes võib kasu asemel hoopis kahju teha. Niisiis saigi siis see raamat võetud.

Läbi jõudsin lugeda selle alles nüüd mingi kuu aega hiljem.
Selles raamatus "Emaarmastus" esitab autor uuelaadse nägemuse ema ja lapse suhetest, ema armastusest lapse vastu. ning esitab lugejatele küsimuse, Kas emaks saades peab naine kiinduma üksnes lapsesse ning minetama oma rolli naisena?

Minule isiklikult meeldis sealt see teema kus autor rääkis psüühilisest sündimisest ehk kui inimene saab täiskasvanuks siis ta peaks kindlasti oma vanemate mõjusfäärist välja saama- ära kolima ning proovima ise ilma vanemateta hakkama saada. 
Selle teema üle olen ise varem mõtisklenud lugedes Eesti ajalehtedest artikleid noortest kes ikka veel kodus on. Saksa  ja inglise keeles on selle nähtuse kohta eraldi termin.


Lisaks käsitles autor selles raamatus erinevaid küpsuse astmeid - et 60-selt või 80-selt ei pea elu läbi olema vaid võib veel edasi areneda. 

Tuesday, July 16, 2013

Tommy Hellsten, "Jõehobu elutoas"

See oli minu jaoks vist minu senise elu üks raskemaid lugemisi, kui ehk mõned eriti segased akadeemilised kirjutised välja jätta. Kui ma tavaliselt loen väga kiiresti, siis selle raamatu võtsin kohe, kui see läbi veeritud sai, parem heaga uuesti ette ja ka teisel korral pidin väga palju vaeva nägema, et end läbi närida. Pea iga lause juures oli tunne, et öeldud on midagi väga tähtsat, mis tuleks korralikult läbi seedida ja leida seos iseendaga, kuid just see seose osa oli väga visa kooruma. Küll oli aga hea lihtne anda järele kiusatusele hoopis lähedasi analüüsima asuda, et kus neil see jõehobu võiks pesitseda! Arvatavasti tuleks seda veel mitu ja mitu korda hekseldada, enne kui midagi selgemaks hakkab saama. Olen samas kuulnud mitmelt seda raamatut lugenud naiselt, et nende meestel on selle lugemine palju kiiremini ja kergemini läinud.

Tommy ja Carita Hellsten, "Läheduseni on pikk tee. Avameelselt paarisuhtest"

See raamat tuli minu juurde hetkel, kui olin tegelikult võtnud endale kohustuse hoopis midagi muud läbi lugeda. Aga juba esimestest ridadest sain nii võimsa elamuse, et lugemise järjekord loksus iseenesest paika.

Pean tunnistama, et kogesin lugemise ajal tugevalt väga kummalisi ja konkreetselt eristuvaid ning järjest teisenevaid staadiume, umbes taoliselt nagu kirjeldatakse leinaprotsessi :-) Kõigepealt oli tunne: "Ei istu päriselt mees ja naine kuu aega kodus teineteisele kirju kirjutades!" Siis tuli: "Kui NÕME!" ja sellest hakkas pisitasa kooruma: "kuidas on üldse võimalik, et kaks inimest julgevad püüda teineteisega kirjades nii otsekohesed ja avameelsed olla, ilma et kardaks ja häbeneks end halvast küljest näidata?". Ja siis juba muidugi : "Tahan ka!!!". Minu meelest on see üle pika-pika aja kõige ilusam, puhtam ja siiram armastuslugu päris elust. Midagi ei ole ilustatud, kedagi ei süüdistata. Võimalikult varju on jäetud teised lähedased inimesed, kes ehk ei sooviks avalikkuse ette astuda. See on nende kahe inimese teekond kõigepealt iseendani, siis läbi eluraskuste, kõhkluste, (enese)süüdistuste, valu ja hukkamõistu teineteiseni ja siis selline mõnus kõrvuti kulgemine, mille poole tahaks isegi püüelda. Valusad kogemused ja kasvamine on toodud pinna alt nähtavale. Miks ma olen selline, nagu ma olen? Kui palju vastutavad selle eest minu vanemad, minu kaasa, ja kas nad on süüdi? Mis saab siis, kui seisan teelahkmel ja kõik, mida olen uskunud ja õigeks pidanud, laguneb laiali, vajub kokku, kui tunnen, et olen hulluks minemas?