Friday, August 13, 2010

Jean-Jacques Rousseau 'Emile'

Kultuuriinimene sünnib, elab ja sureb orjuses; sündides mähitakse ta mähkmetesse, surres surutakse ta kirstu; niikaua kui ta liigub inimesena, on ta aheldatud meie korraldustega. ... Vaevalt on laps emaihust pääsenud ja maitseb vabadust, oma liikmeid liigutades ja venitades, kui teda uuesti aheldatakse. Ta seatakse mähkmetesse, ta asetatakse hälli ... Neis maades, kus seesuguseid ettevaatusabinõusid tarvitusele ei võeta, on inimesed suuremad, tugevamad ja painduvamad. ... Kartusest keha vigastada vabade liigutuste teel rutatakse neid vigastusi esile kutsuma igasugu nöörimiste ja kokkusurumiste abil. ... Millest tuleb see arusaamatu komme? Ebaloomulikust moest. Kui emad oma esimesest kohustusest - lapsi ise toita lahti ütlesid, pidi nad palgaliste hooleks jäetama. ... Südamlik perekonnaelu lõdveneb; harjumus ei kõvenda enam veresidemeid; pole enam isa, ema, lapsi, vendi, õdesid; vaevalt tunnevad nad veel üksteist - kuidas peaksid nad siis üksteist armastama? ... Kui naised jälle emaks saavad, siis muutuvad ka mehed jälle isadeks ja abikaasadeks. ... Me ei imesta sugugi, et mees, kelle naine häbenes nende nende ühenduse vilja toita, häbeneb teda kasvatada. ...
(lk 85-92)

Prantsuse filosoofi Rousseau ligi-300-aasta-tagused mõtted on tänapäevalgi ootamatult aktuaalsed. 'Palgalised' ammed on tänapäevaks kadunud ning imetamise tähtsusest räägitakse kõvasti. Kuidas on aga 'südamliku perekonnaeluga'? Kui paljud naised on tänapäeval tegelikult 'emaks saanud' ja mehed 'isadeks ja abikaasadeks muutunud'? Tittesid enam 'pulgaks' ei mähita, aga kuidas on lood tegeliku vabaduse ning korraldustega aheldamisega?
(Katrini kommentaar)

Thursday, August 12, 2010

Anatoli Nekrassov "Suguvõsa, perekond, inimene"


Suguvõsa. Perekond. InimeneSee on minu esimene Nekrassovi raamat ja ausalt öelda tekitas see hirmus vastakaid tundeid. Minu jaoks kumas läbi terve teksti väga häirivalt, et autor on meesterahvas. Kui ta hakkas seletama, kuidas ema võtku ja analüüsigu oma tundeid laste vastu ja tunnistagu, et tõelist armastust on selles väga vähe, siis oleksin selle raamatu hea meelega plaks kinni löönud. Autori õnn, et teda isiklikult läheduses polnud :) Võib-olla peaksin sirvima ka "Emaarmastust", aga üldiselt mulle tundub, et on teemasid, millest mehed tühjagi ei jaga ja millel oleks neil parem mitte sõna võtta.

Aga muidugi oli seal ka palju väga huvitavaid mõtteid, üldse juba teemapüstitus ise. Kuidas soorollid sassis ja inimesed sellepärast alateadlikult õnnetud... aga üldiselt ikka jääb selline paha maik, et naised va pahad on kõiges süüdi ja nende käes oleks tegelikult võime kõiki asju parandada. Viimane ilmselt peab ka paika :) aga peab siis seda nii vanatestamentlikus võtmes serveerima?
Maria, valvefeminist