Ütlen kohe ette ära, et positiivset arvustust siit ei tule :)
Võtsin selle raamatu kätte suurte ootustega, aga ilmnes, et tegu on teosega, mille “parim enne” on ammu möödas.
Raamatu põhipoint on, et ülikarmi kasvatuse tulemusena võtavad lapsed omaks vanemate suhtumise endasse ja loobuvad oma tegelikest soovidest ja vajadustest. Umbes nii, et kui väike poiss läheb kommikausist mööda ja saab kommi järele küünitades kümme korda vastu näppe – “sa pole kommi väärt!” –, siis üheteistkümnendal korral kordab ta endale seda juba ise, ega püüagi enam kommi võtta. Lastele kinnitatakse füüsilist ja psüühilist vägivalda kasutades, et nende inimlike õiguste jalge alla trampimine toimub “sinu enese pärast, et sinust saaks korralik inimene”.
Autori arvates on sellised traumeerivad kasvatusvõtted põhjuseks, miks Hitlerist kasvas selline vihkamist täis inimene, nagu ta oli ning miks Saksa rahvas hitlerliku režiimi järgmisega nõus ja sellel sündida laskis. Näiteid tuuakse ka teiste kurjategijate lapsepõlvest.
Eelnenu kõlab üsna paljulubavalt, ent sellega ka raamatu huvitavus minu jaoks piirdus. Suurt rohkemat eelöeldule raamatul lisada ei olnud (kui mitte arvestada julmi kirjeldusi lastepeksust). Eriti pettumust valmistav oli, et raamatus toodud näited laste kiusamisest ei pärine mitte kaasajast, vaid 1920-30. aastatest (Miller ise sündis 1923) ning on suures osas arhiividokumentidel põhinevad. Seepärast väidangi, et raamatu “parim enne” on möödas – omal ajal võis avastus, et vägivald sünnitab vägivalda ju revolutsioonilisena mõjuda, kuid hetkel enam mitte.
Lugemise teeb raskeks, et raamatu keel on raskepärane, tekst teaduslikus stiilis. Kuigi “Sinu enese pärast” liigitatakse kasvatusalaste raamatute hulka, näis mulle, et tegu on pigem järjekordse katsega ajaloolist “tõtt” taga ajada. Ütlen ausalt, päris lõpuni ma seda ei lugenud.
Kellele ma seda raamatut soovitaks: inimestele, kes huvituvad korraga nii psühholoogiast kui ajaloost, eriti Hitleri eluloost, inimestele, kellel on palju vaba aega.
Kellele ma seda ei soovita: lapsevanematele, kes otsivad konkreetseid nõuandeid ja soovitusi lastega toimetulekuks, lapsevanematele, kes on huvitatud kaasaegsetest kasvatusvõtetest.
Minu jaoks oli see raamat nii õudne, et jätsin suhteliselt alguses, mingil 30ndal lehel, pooleli. Lu küll õhutas, et peaksin lõpuni lugema, sest seal tuleb iva ka, aga ei suutnud ja ei suuda ka praegu.
ReplyDeleteMa arvan, et see õudus on seotud sellega, et ka meid kasvatanud emad-isad ei olnud võrreldes kaasaegsete õpetustega oma kasvatusstiilides väga leebed. Spock ju kirjutas, et ära võta last sülle, hellitad veel ära! No ja kui imikueas lapse tahe tappa, kasvabki täiskasvanu, keda on kerge mõjutada ja suunata, kuna ta tegelikult ise ei tea, mis on tema jaoks hea.
Anu, minu meelest saab selle poindi raamatu tutvustusest ja arvustustest palju paremini kätte kui raamatust endast. Panen mõned lingid ka.
ReplyDeletehttp://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/lapse-vaimne-sandistamine-saavutatakse-kasvatusega.d?id=30040381
http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=5086&old_num=770
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/06832F4708699F60C225741D00343D4C
Põhimõte, et lapsi tuleks austusega kohelda, on üldtuntud ja vähesed inimesed ei nõustu sellega. Hoopis keerulisem küsimus on, kuidas seda täpselt ellu viia...
Antireklaam oli tugev, aga millegipärast ei läinud mul see raamat ikka kuidagi meelest. Olles seda nüüd siiski lugema hakanud, pean ütlema, et ei ole Evaga päris nõus. Jaa, kui süveneda nendesse lapsepiinamise koledustesse, siis tõesti ei jaksa väga palju lugeda, samas ma ei leia sugugi, et see oleks kuidagi vananenud info. Autor näitab minu meelest väga hästi ära, kust on alguse saanud psühholoogilised mustrid, mis on teinud meie esivanematest just need inimesed, kes nad on, ja ulatuvad seega otsapidi ka meie aega. Näide elust enesest: ühe praeguse vanaema lapsepõlves olid tugevalt pildil sellised klassikalised "vana kooli" vanaemad, kes muuhulgas sidusid lapsele pika puujoonlaua selja külge, et laps ikka sirge rühiga kasvaks. Reaalne tulemus - seljavalud, aga millise jälje sellised asjad hinge jätavad? Kui inimesed armastuse sildi all sind alavääristavad, sinu tahet lõhuvad ja sinu loomulikke suundumisi igati maha suruvad, et "õigeid" harjumusi sisse istutada... Ja siis käidki täiskasvanuna ringi õndsas teadmatuses, räägid, kui tänulik oled oma kasvatajatele selle eest, et nad sind "õigesti" kasvatasid, ja tegelikult üritad jätkata oma laste ja lapselaste lõhkumist nii, nagu sind ennastki lõhuti. Ja seda kõike jällegi parimate kavatsustega...
ReplyDeleteNii et - ma usun, see kõik puudutab meid veel paljude põlvkondade jooksul ja mida enam me sellest tedalikud oleme ja oskame märgata, seda suurem on lootus oma lapsi veidike vähem kihva keerata... Võib-olla peaks tulevaste lapsevanemate kohtustusliku kirjanduse hulgas olema just sellised õudukad, mitte need va titemajanduse "käsiraamatud".